Fassaad läikima ja hinnad lakke (17)

Katrin Pauts

“On`s keskklass meie õnnistus või needus?” küsib Muhu krimikirjanik Katrin Pauts.

Mu kodukoha Muhu tähtsaim sündmus sel kevadel oli uhiuue supermarketi avamine. Üldiselt on muhulased eesotsas saare kuulsaima asuka Ivo Linnaga uhked ja õnnelikud – nii suur, nii moodne! Ise olen ettevaatlik ja kõõritan uut läikivat hoonet äraootavalt. Imestan, kui vähe juurdlevad inimesed klaasi ja kroomi imetledes, kes selle kõik kinni maksab?

Äkki oleks etem hoopis väiksem ja vanem pood, odavam kaup ja rohkem sooduskampaaniaid? Elame-näeme. Et uute fassaadide taga võiksid pikas perspektiivis peituda ohud neile endile, mõistavad inimesed vist üleüldse liiga hilja.

Edukultus ajab juuri

Muhus olles ma väljas söömas ei käi ega kibele ka kohalikke tooteid ostma – oletan (isegi ei vaevu enam katsetama), et valdavalt käib see mul, vabakutselisel loomeinimesel üle jõu. Las turistid söövad ja ostavad, sest eks neile ole see kõik ju mõeldudki.

Muhu hakkab, muide, üha jõulisemalt keskklassistuma. See ei ole enam mingi ääremaa ja elamispinnast on siin selline puudus, et vald ehitab üürimaja. Siia kolib inimesi juurde. Peamiselt põlisest Muhu asukast jõukam ja ettevõtlikum rahvas, kes vuntsib üles ligadi-logadi talud ja rajab siia töökoja, kohviku või aiandi.

Väikeettevõtlus õitseb ja kõik peaksid rahul olema, kuigi odav Muhu elu küll ei ole. Näiteks on Muhus töömeest leida keeruline. Tavaliselt on nad hõivatud tulusamate objektidega ja et löögile saada, pead maksma konkurentsivõimelist hinda.

Sama juhtus juba tükk aega tagasi Kalamajaga. Joodikud, hädavaresed ja vaesemad loomeinimesed on välja söödud ning kunagised räämas fassaadid välja vahetatud. Kalamaja õhustiku omapära on, et seal on püüdlikult rõhutud kvaliteetsemale elule ja vaimsusele, aga maskeeringu all peidab end täiesti harilik edukultus, mille nähtavaim tähis on puitmajade ees tihedalt kalleid autosid täis pargitud kõnniteed.

Nn vääristoit, Eesti käsitöö ja moekunst maksavad minu jaoks liiga palju. Kalamajas elades käisin supermarketis ja riided ostsin H&M-ist. Kui tekkis vajadus leida uus üürikorter, avastasin, et vahepeal veelgi tõusnud hinnatase käib mul üle jõu ja mõistuse. Nii väärtuslik see miljöö minu jaoks nüüd kah polnud ja kolisin üldse minema.

Mis selles halba on, kui üks piirkond korda tehakse? Las ma räägin veidi ühest kaugest paigast, kus tänavu kevadel kuu aega elasin – Prahast, õieti linnajaost, mida tuntakse kui Vinohradyt. “Vinohrady on saar,” kuulutab mulle ameeriklane Peter. “See ei ole justkui üldse Tšehhimaa.”

Rikaste elu oma mullis

Peter ütleb seda rahulolevalt – temale meeldibki Vinohrady juures, et seal ei ole suurt midagi alles Prahale iseloomulikust tolmunud nostalgiast, mis pakub idaeurooplasele äratundmisi lähiminevikust.

Peter tutvustab mulle mõistet, mida Vinohrady kohta sageli pruugitakse – gentrifikatsioon (gentry – inglise alamaadel) ehk keskklassistumine. See vastuolulise mainega nähtus kehtib piirkondade kohta, mis olid hallid ja viletsad, kuni need äratasid jõukamate ja tragimate huvi, kes sinna sisse imbusid ja kõik üle võtsid.

Kui Prahasse saabus mu sõber, peatus ta Vinohradys ja tema elamused tundusid minu omadest nii erinevad, et tekkis kahtlus, kas me ikka viibisime samas linnas. Tema korterinaabrid olnud väga külalislahked ja jaganud heldelt soovitusi, inglise keelega polnud probleemi, restoranides jäid talle ette peenemat sorti ja Praha keskmisest kallimad käsitööburgerid.

Minust seevastu pühkisid naabrid tummalt mööda, kaupluses anti ingliskeelsele küsimusele vastuseks jahe õlakehitus ning lihtsates äärelinnarestoranides pakuti üksluist, aga väga taskukohast sööklatoitu – hapukapsas, knedlikud ja liha.

Mu Airbnb korter asus Kobylisys, mida välismaa snoobid nimetavad proletaarlaslikuks. Seal elavad lihtsad tšehhi inimesed Pääsküla moodi aedlinnaeramutes ja mustamäelikes kortermajades. Mu korteriperenaine Ivana rääkis Vinohradyst vastumeelsusega ja samamoodi arvavad Prahas paljud.

Vanamoodsamad prahalased peletaksid välismaalased võimalikult kaugele ja kehtestaksid turismile ranged piirangud. Hinnad Tšehhimaa pealinnas tõusevad hullumeelse kiirusega, üürikortereid on võimatu leida või maksavad need hingehinda, nii et isegi keskealised inimesed peavad leppima toapugerikuga jagatud korteris. Hinnatõusus ja korterikriisis süüdistatakse jõukaid välismaalasi.

Tšehhide ja välismaalaste tunded on vastastikused. Nõnda üleolevalt võisid esimesed kolonialistid kõnelda indiaanlastest või misjonärid päästmist vajavatest aborigeenidest. Tšehhid ei teadvat, mis neile hea on. Välismaalaste unelmais oleks kogu Praha üks suur Vinohrady.

Vaesed peitku end

Mu meelest on keskklassi juures häiriv, et kiputakse täielikult eirama inimesi väljaspool oma õndsusemulli ja kui märgataksegi, näidatakse üles empaatiavõimetut mõistmatust. Uskumatu, kui lihtsalt ununeb, mida vaesus tähendab, kui ollakse sealt ise välja pääsenud.

Kui sõbraga Kalamaja vahel jalutasime ja ta uhkusega uusi fassaade näitas, mõtlesin kibedalt: mnjah, sina saad seda endale lubada, aga mina kahjuks mitte. Lõpuks tõstab keskklassistumine hindu ka naaberpiirkondades – hoogne tung vähendab linnaosa ahvatlevust ja varsti valivad trendikatest trendikamad värskema marjamaa. Pead hakkab tõstma Kopli (nagu Kalamaja tõusis omal ajal vanalinna ja Kadrioru varjust). Vaesemat töölisklassi peletatakse aina kaugemale.

Muhus on mulle tekkinud mõni jõukam naaber – uustulnukas. Kuigi see on vahest alaväärsustundest tingitud ettekujutus, näib mulle, et nad soovivad endamisi, et müüksin oma kinnistu kellelegi rikkamale, kes selle ilusti korda teeb. Pilt oleks esteetilisem ja nad saaksid suhelda omasugustega.

Kuhu siit koliksin? Orissaarde? Olen vist hiljaks jäänud, sest nüüd toimub seal hipsterifestival, mis on vaikse ja uimase Orissaare aktsiaid kõvasti tõstnud. Pean leidma mingi muu loiu asula ning palvetama, et seegi niipea trendikaks ei muutuks.

Lühendatult 2. juuni Õhtulehest

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 067 korda, sh täna 1)