Püüame ise hakkama saada! (2)

Maret Ignatovits

“Lapsed on meie tulevik, seetõttu on oluline pakkuda lastele parimat võimalikku lapsepõlve, kus ei puudu põnevad maastikumängud, vahvad metsaonnid, võimalus oma koduaias maasikaid süüa,” kirjutab Lümandas elav Maret Ignatovits, kes õppis Tartu ülikooli Pärnu kolledžis sotsiaaltöö korraldust ning kaitses oma lõputööd Saaremaa lastega perede toimetulekust Lümanda ja Kärla piirkonna näitel. “Astrid Lindgreni raamatutes on kirjeldatud laste põnevaid seiklusi, millesarnaseid sooviksid paljud meist ise kogeda. Kui aga pere majanduslikud võimalused on piiratud, mõjutab see suuresti ka lapsi.”

Üks perekonna tähtsatest funktsioonidest on lastele sobiva kasvukeskkonna loomine, mille eelduseks on perekonna normaalne materiaalne sissetulek. Paljude lastevanemate arvates on lastele parim kasvukeskkond vaikne maakoht, kus neil on palju ruumi liikuda, värske õhk ja puhas loodus. Lisaks on maal elamise pluss väikesed maakoolid, kus õpetajad jõuavad iga lapsega tegeleda.

Viimasel ajal on palju asutusi maal suletud, mistõttu on ka töökohti oluliselt vähemaks jäänud. Suuremad võimalused ja palgad meelitavad inimesi kodust kaugele tööle, mistõttu hakatakse sõitma töö ja kodu vahet. Kuna kaugel tööl käimine ehk nn pendelrändamine ei pruugi paljudele sobida, siis on võimalus, et pered kolivad maapiirkonnast ära, vältimaks vaesusriski langemist. Suur risk vaesusesse sattuda on neil, kes ei soovi maalt ära minna või kel pole selleks võimalusi.

Isa, ema ja kaks last

Kui inimeste töötasu on väga väike, ei aita see neil kuidagi vaesusest välja tulla. Palgavaesus võib olla tingitud ka töökohtade vähesusega seotud sundolukorrast, kus inimesed töötavad kas osaajaga või on nad füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE-d). Kumbki ei pruugi olla inimese enda soovitud variant ja piisavat sissetulekut tagada.

Madala sissetuleku põhjusena tuuakse Eesti inimarengu aruandes välja ebaadekvaatne või ebapiisav haridus. Teema on aktuaalne: mulluse haldusreformi käigus liideti väiksed vallad. Suures haldusüksuses ei pruugi väikesed maakohad aga piisavalt tähelepanu saada ning maapiirkondade elanike mured võivadki ainult nende oma muredeks jääda.

Eeltoodu tõttu leian, et maapiirkondade pered vajavad tähelepanu. Tarvis on uurida nende toimetulekut ja seda, kuidas maapiirkonnas elamine mõjutab perede liikumisvõimalusi tööle, kooli, teenusteni jne.

Mina võtsin oma lõputöös luubi alla Lümanda ja Kärla piirkonna perede toimetuleku. Eesmärk oli välja selgitada, kas ja missuguseid sotsiaalteenuseid ja toetusi Lümanda ja Kärla piirkonna pered oma hinnangul toimetuleku parandamiseks vajaksid.

Kuigi mõlemad asulad paiknevad Saaremaa lääneosas, erinevad need teineteisest nii asukoha kui ka rahvaarvu poolest. Mõlemas on aga lasteaed, kool, kauplus, rahvamaja, raamatukogu, noortekeskus ning Kärlal ka muusikakool ja spordihoone.

Kogu piirkonnas elavast 206 perekonnast täitsid ankeedi 93 peret. Neist omakorda olid kõigile küsimustele vastanud 88 peret, kelle täidetud ankeete analüüsisingi.

Aktiivsemad vastajad olid Lümandas, seal täitis minu koostatud ankeedi 56% peredest. Enamus ehk 93% vastajatest olid naised. Vastanute hulgas oli võrdselt neid, kes on abielus ja neid, kes elavad registreeritud kooselus. 42 protsendil vastajatest oli kõrgharidus, vastajate keskmine vanus oli 35 aastat. Nn keskmine pere on kahe vanemaga kahelapseline pere, kes elab oma majas.

Miski hoiab paigal

Uuringust selgus, et üksikvanemad, näiteks üüripinnal elavad ühe leivateenijaga pered vajavad suuremat tähelepanu, neil on võrreldes teistega suurim oht vaesusesse sattuda. See, kui elatakse maapiirkonnas, kus ühis­transpordi kasutamise võimalused on kasinad, suurendab vaesusriski.

Paljud maapiirkonnas elavad inimesed on nn sunnitud autoomanikud, mis tähendab, et igapäevaselt vajalike teenusteni jõudmiseks peab inimene oma transporti kasutama, sest vahemaad on pikad ning bussi­ajad ja liikumise sagedus ei pruugi sobida. Nii on see ka Kärla ja Lümanda piirkonnas.

Ometi on Kärlal ja Lümandas see miski, mis peresid seal hoiab. Suurem osa küsitluses osalenuid leidis, et parema toimetuleku tagamiseks tulevikus tuleb alustada või arendada ettevõtlust. Mujale kolimist nimetas vaid 14 vastajat.

Pered tõid rahapuuduse suurima põhjusena välja madalad palgad ning suured transpordikulud tööle ja koju. Vastustest selgus, et kuigi neil peredel oli tihti vajadus mõne toetuse või teenuse järele, ei kiputud seda küsima, sest väga oluliseks peetakse ise toime tulla. Viimase aasta jooksul pole ühtegi valla pakutavat teenust kasutanud 91% vastajatest, toetust aga 51% vastanutest.

Põhjusteks, miks vallalt toetusi-teenuseid ei küsita, võib olla ka info puudus, asjaajamise keerukus ning halb ligipääsetavus toetustele ja teenustele.

Toimetulekut mõjutavad vastanute sõnul enim suured kulutused laste huviharidusele ning sellega seoses suured kulud transpordile. Täiendava teenuse või toetusena soovivad küsitletud pered jätkuvalt laste huviringide kulude kompenseerimist nii ringitasu osas kui ka transpordihüvitisena. Suur on vajadus hambaarsti kulude ja breketiravi hüvitamise järele ning lasteaiakulude kompenseerimiseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kärla ja Lümanda piirkonnas ei ole perede majanduslik toimetulek vastanute hinnangul siiski väga raske, vaatamata kaugusele tõmbekeskusest Kuressaarest ning vähesele teenuste-toetuste kasutamisele. Enamik peresid, kes küsimustele vastasid, ei ole vaesusriskis.

Leian, et sarnane uurimus tasuks läbi viia ka teistes Saaremaa piirkondades – saamaks ülevaadet, kuidas sealsed lastega pered oma toimetulekut hindavad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 085 korda, sh täna 1)