Kus on kodu… ehk Mis on kohalik ja mis kauge (8)

Erki Aavik

“Saarte Hääl on oma autoreid alati väljaande poolt valitud joonel hoidnud ja rõhutanud, et maakonnaleht on keskendunud kohalikule. Nõus. Iga ettevõte, iga riigiamet, iga kohalik omavalitsus peab eelkõige tegelema peamisega, oma valitud või seatud ülesandega,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.

“Aga – mis on saarlaste jaoks kohalik?”

Praamiliiklus ja lennuliiklus – et pääseks kuhugi ja sealt kusagilt koju tagasi saaks. See on olnud poliitikutegi teemaks, nii peamiseks kui ka pakiliseks, ametnikest kõnelemata. Aga juba selles teemas on sellise vaate korral vastuolu: kas kuhugi minek, kodust kaugemale pürgimine on kõigest kohalik?! Ja riigi peamise territooriumi, no näiteks pealinna ühendus oma äärealadega on ikkagi üleriigiline asi, mitte pelgalt kohalik küsimus.

Kohalik või üleilmne?

Kas Saaremaa sadamas sildub suvel 7 või 17 kruiisilaeva? Kas ja kui palju kruiisituristid kohalikele oma raha jätavad? Kas see sõltub pigem kohapealsest pakutavast ja selle turundusest? Või ehk rohkem maailmamajanduse olukorrast ja suundumustest? Kas kohalik või üleilmne küsimus? Mõistlik mõtlemine näitab hästi kätte, et sõltub üsna mõlemast ja vahekord nende vahel on kord natuke ühe, kord teisele poole kaldu.

Juba 70-ndate aastate keskel kõneles meie imetlusväärne matemaatikaõpetaja, paljude õpikute autor ja seega paljude õpetaja Kalju Kallaste, et reaalteadustes on puhtalt füüsika, keemia või bioloogia valdkonnas üha raskem uusi uurimisteemasid leida ja ka kraadi kaitsta. Selle asemel on üha rohkem tegevust biokeemia, biofüüsika ja nii edasi interdistsiplinaarsetel aladel. Seda mõtteviisi saab ja tulebki rakendada saarlastele olulistes ehk püsiühenduse küsimustes.

Andku meie esindaja Toompeal Kalle Laanet mulle andeks, kui tal selle mõttega oma menetlusplaan oli ja ma selle siinkohal lihtsustatult veel kord esile toon, kuid suure suve eel pakub see loodetavasti paljudele ajudele harjutusi. Nimelt on moodsate ühenduste kavandamisel mõistlik mõelda Eesti kogu läänepoolse saarestiku ühendustele tervikuna, mitte üksikute väiladena. Ehk siis, kui juba sild rajada – mis on igal juhul päratult kallis ettevõtmine –, siis näiteks sellisel viisil, et tekib ringühendus, mille üks ots on Haapsalu kandis ja mis siis üle (Hobulaiu ja) Vormsi Hiiumaa kaudu Saaremaale ja sealt Muhu kaudu tagasi mandrile jõuab.

Teadagi ei kao kuhugi küsimus, kas meil siis on enam neid saari, kui maismaaühendus loodud on? Pinnapealsemad looduskaitsjad jäävad alati hädaldama iga viimase kui merre löödud vaia üle, saati siis veel sellised sillad…

Tõstaks veelgi mainet

Raha küsimuses ei jõua riiklikud institutsioonid eraettevõtjatega enne kokkuleppele, kui jälle selline hädaolukord on, nagu vahetult pärast iseseisvumist 90-ndate algul (ei teagi kohe, kas see nii halb olekski, kui suurem jagu igasuguseid tegijaid ja tegelasi jälle rihma pingutama ja uueks tööks käised üles käärima peavad…).

Siiski oleks sellisel juhul tegemist piisavalt suure ettevõtmisega, et see globaalset ehk ülemaailmset tähelepanu ärataks, tooks asja juurde nii raha kui ka helgeid päid ja uusi ideid. Kogemusi on laias ilmas niigi, sest selliseid ühendusi on rajatud keerulisematessegi tingimustesse, kuid Eesti – ja Eesti piires erilist tähelepanu nautivate saarte – nõtket ja uuenduslikku mainet tõstaks see veel kauba peale.

Sellise vaba ühenduse kõige suurema ohu (hiidlaste vaba pääs Saaremaale ja… vastupidi) oskaks praegune valitsus kindlasti juba ette uute maksudega maandada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 730 korda, sh täna 1)