Julge olla see, kes oled! (12)

“Just see lause on mu loo päises oleva pildi sõnum,” kirjutab Leisi Lapikoja perenaine Maire Forsel. “Siin fotol kajastuvad mu välimusemuutused, mis on vähiravi ajal tekkinud – olen juusteta ja hambata. Nii on ja ma ei pea seda häbenema. Me keegi ei peaks häbenema seda, millised me välja näeme – lihtne öelda, veidi raskem järgida.”

Käisin nädalavahetusel lapselapse sünnipäeval ja sünnipäevalapse pisike, peaaegu kolmene õde Loviise ajas silmad suureks kui tõllarattad, kui mul kogemata parukas peast lendas, ja hüüatas imestunult: “Mummul tuli pea ära!” Ma nimelt polnud teda ammu näinud ja tõstsin ta sülle, et veidi nunnutada, aga sellega seoses kallutasin kuidagi hooletult pead tahapoole ja parukas lendas põrandale. Väike laps ei ehmata, ta lihtsalt imestab, kui midagi uut näeb.

Loviise jooksis õue ja teatas kõigile lastele, et mummul tuli pea ära, mispeale ta 7-aastane vend Frants suure häälega naerma hakkas ja seda järele kordas. Ilmselgelt ei saanud ta aru, mida õde mõtles, nii et ma kutsusin ta enda juurde ja ise väheke parukat kergitades siis informeerisin, et mul oli üks haigus, aga et nüüd on kõik juba korras (väike vale), lihtsalt juukseid pole veel.

Hinnanguid annavad täiskasvanud

Frants reageeris väga poisilikult, öeldes midagi sellist, et jube kriipi või friiki või ma ei mäletagi enam, mis see sõna oli. Igal juhul šokki ta sellest küll ei saanud. Erinevalt täiskasvanutest, kes kipuvad minusugustele hinnanguid andma, sest kuidas sa tuled avalikku kohta ilma juusteta, eks ole.

Ma tegelikult ei käi ilma parukata kodust väljas, ainult pildistamise ajaks võtsin peast ära. Laste sünnipäevalt lasime ka varakult jalga lihtsalt sellepärast, et parukaga oli palav, aga ma ei tahtnud kedagi oma välimusega šokeerima hakata. Nii et nagu näete – ma teoorias olen jätkuvalt tugev, praktikas ei kuku alati välja.

Seoses oma haiguse ja muutunud välimusega olen hakanud mõtlema, kui mõttetult palju täiskasvanud inimesed üksteisele hinnanguid annavad. Küll on keegi liiga paks või liiga peenike, liiga pikk või liiga lühike, liiga imelikult riides ja üleüldse näeb vale välja. Kuigi – kust me teame, mis põhjusel keegi niimoodi välja näeb?

Kui sa ikka mitu kuud pead elama juusteta ja väljas on palav ilm, kas tuleks end siis koduseinte vahele peita? Või kui vähiravi tõttu kaotad hambaid ega saa neid enne taastada, kui ravi läbi – kas siis tuleks lõpetada naeratamine? Mis pagan meil küll viga on, kui kipume nii hinnangulised olema?

Ja see ei puuduta vaid välimust, see puudutab ka kõike muud, isegi seda, kui keegi on vähki haigestunud. Et kui sul on rinnavähk, siis kindlasti on see sul sellest, et oled paks, sööd valesti, liigud vähe ja pole piisavalt sageli arsti juures käinud. Sellised süüdistused on kahjuks elust enesest.

Ma ei tea, miks mõni nii reageerib, aga ma tean, et neil pole õigus. Kui pole tegemist just sarisuitsetaja kopsuvähiga, siis enamasti ei tea ka kõige targem arst, millest sinu vähk on põhjustatud. Kui isegi onkoloog ei tea, kuidas siis naabrinaine või sõbranna teab? Ei teagi, lihtsalt targutavad. Mis omakorda võib mõnel inimesel tekitada süütunde, justkui oleks ta selle vähi endale ise põhjustanud.

Nii et kui sul on vähk või mõni muu raske haigus, siis tea – sa ei ole süüdi! Elu lihtsalt on selline, et mõnel läheb siin maa peal paremini ja mõnel halvemini. Halvasti võib minna ka palju muid asju siin elus ja mõnikord ei olegi võitlus vähiga see kõige hullem katsumus, mis elu jooksul ette tuleb. Ja mõnikord jälle on. Elu tahab aga elamist ja kui suudame ka kõige raskematel hetkedel iseendaks jääda, siis on pool võitu juba käes. Mitte keegi teine ei tea, mida sa haigena läbi elad, millised rasked mõtted sinu igapäevaseks kaaslaseks on – seda kõike teab vaid haige ise ja mõni tema väga lähedane inimene.

See probleem pole sinu oma!

Nii et kui peaksid hinnanguandjate või süüdistajatega kokku puutuma, siis, nagu Leelo Tungla isa ütles: “Selg sirgu ja lõbuslahke nägu pähe!” Las näevad, et probleem, millest nad räägivad, pole sinu oma. Või siis imesta nagu väike laps, kui mitmetahuline on see maailm, kuhu oleme elama sattunud.

Pildil oleva imeilusa salli kudus Marite Madisson ja foto autor on Anželika Toll. Sellest, mis pildistamisaktsiooniga tegemist oli, saate lugeda Disainimajaka FB-lehelt.

Allikas: Facebooki postitus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 818 korda, sh täna 2)