President: Kallemäe kool on kompetentsikeskus (3)

“Unistame sellest, et kõigil Eesti erivajadustega lastel oleks selline tugisüsteem, nagu see on Kallemäe koolis,” ütles Saarte Häälele president Kersti Kaljulaid, kes esmaspäeval külastas Kallemäe kooli lõpuaktust ning osales sellele järgnenud haridusteemalisel arutelul.


Kallemäe kooli õpilastele on kooli lõpetamine rõõmupäev, nende vanematel on rõõmustamise kõrval põhjust ka muret tunda, et mis lapsest edasi saab. Erivajadustega laste haridusvõimalused võiksid ju Eestis praegusest tunduvalt paremad olla.

Päris suletud edasine haridustee õnneks siiski ei ole. Minu teada saavad lihtsustatud õppekavaga lapsed õpinguid jätkata ametikoolis – minu teada on selline võimalus ka Kuressaare ametikoolis. See on nende laste tulevikku silmas pidades kindlasti väga oluline.

Mis saab neist lastest siis, kui ka ametikool on lõpetatud? Kui suur on nende võimalus tööd saada või toetatud tööd teha?

Ma loodan, et neid võimalusi tuleb järjest juurde. Selleks, et toetatud töö võimalusi saaks ära kasutada, on erivajadustega lastele kõigepealt vaja väga varasest lapsepõlvest tagada koolikeskkond, mis tagab just nende individuaalse võime areneda ja õppida. Tihtipeale peab selle koolikeskkonna osa olema ka ravi- ja rehabilitatsiooniteenus, rehabilitatsiooniplaani koostamine. Kui seda kõike saab ühest kohast nii nagu siit, Kallemäe koolist, kus on ka õpilaskodu, siis tunneme, et teeme tõesti kõik selleks, et need lapsed jõuaksid ametikooli ja hiljem ka tööturule selleks eluks võimalikult hästi ettevalmistatuna.

Selliseid koole, kus niisugust õpet pakutakse, on Eestis kokku 18. Mõnes tuleb see välja komplekssemalt, mõnes võib-olla vähem, aga kõik need koolid pingutavad selle nimel, et ühtki päeva nende laste elus kaotsi ei läheks. See on kõige tähtsam.

Kui jääb vahele juba üks semester, kus laps ei saa talle vajalikku õpet ja tuge, võib see olla oluliselt kaotatud aeg. Nende laste elus on kogu see arengu­tsükkel hoopis teistsugune kui tavalistel lastel ja kriitilisi perioode on väga palju. Nende lastega tegeledes tuleb alati silmas pidada, et nad vajavad stabiilsust, pidevat hoolt ja mõistmist.

Olen külastanud varem Kiigemetsa kooli Jõgevamaal ja seal koolis tõesti osatakse lastega toimetada nii, et sealt tulevad enesekindlad, endasse uskuvad inimesed. Tõsi, nad on veidi teistsugused, kui enamik meist ehk harjunud on, ent nad on võimelised ka probleeme lahendama. Kui see noor inimene on julge, enesekindel ja oskab probleeme lahendada, siis on ta valmis tööturul hakkama saama.

Hästi tore on ka see, et mõtleme ka muudele võimalustele. Pakutakse integreeritud õpet, kus laps saab käia tavakoolis, mitte ei käi erivajadustega laste klassis tavakoolis. Tavakoolis käimine peab tähendama seda, et see laps käib iga päev tavaliste lastega ühes klassis, osaleb koos nendega pidudel ja esineb kontsertidel.

Integreeritud õpe on kättesaadav nendele lastele, kelle pere jaksab ja jõuab nendega väga palju tegelda. Tihtipeale on seda võimalust vähevõitu ning siis on nende perede jaoks sobivam see koolimudel, kus on ka õpilaskodud ja täishool. Väga raske liitpuudega lastega perede puhul on meil ju väga suur üldine probleem, et kogu pere kaotab oma toimetulekus, ema ei saa enam tööle minna või ei saa keegi sellest perest enam tööl käia. Kui lapsele on aga tagatud haridus, rehabilitatsioon, õpilaskodu, siis selle pere vanemad saavad tööl käia.

Saaremaal on suur probleem, et napib spetsialiste, kes haridusliku erivajadusega lastega tegeleksid – psühholooge, logopeede.

See ei ole ainult Saaremaa mure, vaid üldine probleem igal pool Eestis. Samas vaatasin, et konkurss eripedagoogika õppekohtadele Tartu ülikoolis oli väga suur. See tähendab, et meie inimestel on huvi seda ainet õppida. Küsimus on, kui palju jaksavad ülikoolid neid spetsialiste ette valmistada. Lõuna-Eestis on logopeedil ka pensionieas väga palju tööd ja töökoormus ületab ühte kohta – meil on palju neid inimesi, kes vajavad tuge ja abi.

Kuidas neid spetsialiste Tallinnast kaugemal olevatesse piirkondadesse – kuulub ju ka Saaremaa nende hulka – saada?

Kõigepealt tuleb tagada, et kõik need, kes soovivad seda ala õppida ja selle valdkonna spetsialistiks saada, mahuvad sinna õppima. Neid inimesi tuleb kõikjalt Eestist, see pole üksnes tallinlaste ja tartlaste seltskond, kes seda ala õpivad. Arvan, et paljud neist pöörduksid tagasi sinna, kust nad pärit on.

Missugune võiks olla Kallemäe kooli tulevik?

Siin Kallemäel näeme juba praegu väga hästi toimivat koolimudelit – millest annavad tunnistust ka rahvusvahelised sertifikaadid –, kus lastele on tagatud haridus, õpilaskodu teenus ning neile tarvilikud tugi- ja abiteenused kõik ühest kohast. See on väga oluline, et sellises koolis õppivate laste vanemad saaksid muretult hommikuti tööle minna ning mõelda hea ja sooja tundega sellele, kuidas nende lastel läheb.

See on märksa stressivabam elu kui sellises olukorras, kus neid teenuseid ei saa kõiki ühest kohast. Unistame sellest, et kõigil Eesti erivajadustega lastel oleks selline tugisüsteem.

Oleme viimase 20 aastaga näinud väga palju vaeva selle nimel, et ehitada kõigi hariduslike erivajadustega laste jaoks üles selline süsteem, mis aitab neil, kes siin koolis käivad ja kes selle kooli lõpetavad, elus toime tulla ning tulla toime enesekindlate ja rõõmsatena.

Kallemäe ei ole esimene erivajadustega laste kool, mida külastan, seega juba tean, et kui näen laste rõõmsaid silmi ning seda, et nad on enesekindlad ja suudavad lahendada lihtsamaid probleeme, siis on õnnestunud see töö, mida teevad õpetajad, lapsevanemad ja ametnikud, kes selle kooli tegemistega seotud on.

Kallemäe kooli võiks käsitleda kompetentsikeskusena, mida arendada nii, et see vastaks täpselt saarlaste ja muhulaste ehk siis selle kooli piirkonna elanike vajadustele.

Küsis Monika Puutsa

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 866 korda, sh täna 1)