Kuidas taltsutada kaake*? (20)

Ka Kuressaare on hädas lastega, kes teevad selliseid pahandusi, et on politseiga juba “vanad tuttavad” ning kes täiskasvanute katsele neid korrale kutsuda üksnes vilistavad, teatades: “Sa ei saa mulle niikuinii midagi teha!”

Väga sageli leiavad täiskasvanud, et põhjus, miks lapsest saab julmur, on vanemate tegemata töö. Lapsest ei hoolita piisavalt, temaga ei tegeleta, talle ei osata piire seada, ei õpetata, et tegudel on tagajärjed ja tegija peab vastutust kandma. Sarnaseid arvamusavaldusi tuli hulganisti ka Saarte Hääle lugejailt 13. juunil ilmunud uudise “10-aastane poiss trampis vigase linnupoja surnuks” peale.

Kas põhjus, et laps pidevalt pätitegusid teeb, on alati kasvatuses ja peres? Kas alati on ikka nii, et lapse kodus on midagi valesti? Või on asi siiski kinni ka lapse enda iseloomuomadustes? Võivad ju ühe ja sama pere keskelt, sarnase kasvatuse saanud lastest sirguda täiesti erinevad inimesed: kes kasvab korralikuks ja seadusekuulekaks, kellest saab aga varakult kaak.

Vähemalt osa laste, näiteks sellesama 10-aastase Rasmuse (nimi muudetud – toim), kes Kuressaares möödunud nädalal hakipoja tappis ja muid sigadusi teeb, puhul on näha, et nn pehmed meetodid – vestlused, lapse pere konsulteerimine – ei anna tulemusi.

Niisuguste raskemate juhtumite puhul leiavad paljud nn vanaaegse kasvatuse saanud täiskasvanud, et pehmed meetodid on liiga leebed, tekitades nendes lastes karistamatuse tunde. Ehk siiski leidub positiivseid näiteid, kus vanematel üle pea kasvanud lastest on saanud korralikud inimesed. Või pigem on asi ikka nii, et kõver puu enam sirgeks ei kasvagi?

Katrin Perova,
Kuressaare Rajaleidja keskuse sotsiaal­pedagoog:

Ajakirjandusest loetu põhjal järeldan, et nii noorsoopolitsei kui ka lastekaitsespetsialist on Rasmuse looga tuttavad ning pere ja lapsega tegeletakse juhtumipõhiselt. Olen nõus Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseiniku Ahto Auliku seisukohaga laste toimepandud kuritegude tõkestamise kohta. Varane sekkumine on oluline, et ära hoida käitumisprobleemide süvenemist.

Lapse sotsialiseerimisel on oluline töö perekonnaga, lapse kasvukeskkond mõjutab oluliselt lapse toimetulekut ja oskust tulla toime agressiivsusega.

Laste käitumishäired võivad olla tingitud arengutingimustest ja sotsiaalsetest oludest.

Sotsiaalsete oskuste arendamine – reeglite järgimine, suhtlemisprobleemide lahendamine, oskus leida alternatiivseid käitumismustreid – aitab lapsel ühiskonnas paremini toime tulla. Madalad sotsiaalsed oskused toovad kaasa probleeme suhetes, häirivad õppeprotsessi ning põhjustavad tihti hoolimatust, süütunde puudumist süüteo sooritamisel.

Kui toetada lapse sotsiaalset arengut, on lapsel võimalik muuta oma käitumisviise ja kujundada väärtushinnanguid.


Inga Teär,
Kuressaare Rajaleidja keskuse juht:

See kahetsusväärne lugu peaks mõtlema panema eelkõige täiskasvanuid, sest lapse selline käitumine on pigem eelnenud põhjuste tagajärg. Mis on läinud valesti? Mis on jäänud tegemata? Tunnustust väärib vanaema julgus juhtunust avalikult rääkida. Me peamegi sellistest lugudest rohkem rääkima ja lastega koos arutama, et neil tekiks arusaam, mis on lubatud, mis mitte. Kõige halvem variant on ükskõiksus. Antud juhtum on hea näide sellest, et spetsialistid ametiasutustes – noorsoopolitsei ja lastekaitse töötaja – ei ole ükskõiksed ning teevad head koostööd, et noorele tema väärteo tagamaid selgitada.


Ahto Aulik

Ahto Aulik,
Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseinik:

Meie andmetel on Saare maakonnas praegu 41 alaealist, kellega seoses on aasta jooksul registreeritud politseis rohkem kui üks juhtum.

Nn Rasmuse puhul räägime alla 14-aastasest süüvõimetust lapsest, keda ei saa ega tohi ka karistada. Samas tuleb nendele noortele tähelepanu pöörata ja nendega tegeleda.

Laste puhul on kõige tähtsam selgitada ühiskonnas kehtivaid norme. Kindlasti ei saa olla üksnes politsei see, kes lapsele selgitustööd teeb. Lapse kasvamisel on kõige tähtsamal kohal lapsevanem. Lapsevanemal on kohustus teha lapsele selgitustööd, vastasel juhul võivadki lapsel tekkida valearusaamad normidest.

Igale inimesele, kaasa arvatud lapsele, läheb väga korda, kui teda noomitakse või küsitakse seletust pärast pahateo toimepanemist. Näiteks fraas “Sa ei saa mulle niikuinii midagi teha” on tavaline ego kaitsemehhanism, mis käivitub inimestel automaatselt. Mõjusa vestluse valguses, mida politsei rikkumise toime pannud lastega läbi viib, võib pigem öelda, et selliste fraaside kasutamine on indikaatoriks, et teema, millest räägitakse, on ebamugav ja vajab selgitamist.

Lapseeas on hoiakud alles kujunemas ja seetõttu tuleb kõikidel lastel ette käitumist, millega täiskasvanud või ühiskond rahul ei ole. Terved ja täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed kasvavad kõikidest lastest, keda ei karistata, vaid kellele selgitatakse piisavalt kehtivaid norme ja kellel on eeskujud, keda järgida.

Oma kogemusest saan öelda, et enamik lapsi, kes on varemalt silma paistnud pahategudega, kujundab vanemaks saades endale hoiakud, mis on ühiskonnas vastuvõetavad.

* Kõnekeelne väljend huligaanse käitumisega või ka kuritegevusele kalduv isiku (eriti nooruki) kohta, “Eesti keele seletav sõnaraamat”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 457 korda, sh täna 1)