SAAME TUTTAVAKS: Kirjakandja pole pelgalt postitooja (4)

POSTI­RINGILE: Aime Sepp läheb igapäevasele Lümanda post­iringile.
3x Raul Vinni

Tänapäeval on kirjakandja lisaks posti laialikandja tööle muu hulgas ka justkui sotsiaaltöötaja ja naabrivalve.

Kui hommikul kell 8 Omniva Saaremaa kandekeskusesse maapiirkonnas tegutsevate kirjakandjatega kokku saama lähen, tekib väike segadus. Postisorteerimisriiulite tagant tuleb kolm prouat. “Meie olemegi kirjakandjad,” tutvustab kolmikut Enna Mets. Selgub, et teadmine, kuidas postiljon vaid autos istub ja posti laiali veab, on üsna iganenud. See osa, mida inimesed näevad, on vaid pool tööst.

Tuleb välja, et keegi ei anna kirjakandjale kotti kohaletoimetamist vajava postiga, vaid kõik tuleb ise teha.

“Alustame hommikul posti sorteerimisega,” selgitab Enna Mets, kes räägib oma tööst koos Jana Toosti ja Aime Sepaga. Tallinnast tulev post sorteeritakse ära ja alles seejärel tassib igaüks sorteeritud kirjad-ajalehed-pakid autosse ning läheb postiringile. Kirjakandja alustab oma tööga hommikul seitsme paiku ja maalesõidule stardib kell 9.

Mõnikümmend kirjakandjat

Klassikalist postikotti tänapäeval enam ei ole. Asjad on kenasti kastidesse pakitud ja sealt siis vajadusel võetakse. Seega pole neil tänapäeval autoga liikuvate kulleritega suurt vahet.

“Kuu alguses on posti ikka rohkem, siis tulevad arved,” märgib postiljon Aime Sepp. Rohkem on asju ka jõulude ajal, kui ikka veel kaarte saadetakse.

Kirjakandjaid on Saare maakonnas 20 ringis. Jana Toost sõidab Kihelkonna ringi, Aime Sepp Lümanda ja Enna Mets on oma sõnul nagu asenduskirjakandja. See tähendab, et sõidab seal, kus parasjagu vaja. Hetkel on tema tööpõld Salme piirkond. Muide, Torgu kandi kirjakandja Kuressaarest ei alusta. Nii väikese postihulga pärast pole mõtet linna sõita. Taga-Sõrve post viiakse Salmele, kust kirjakandja selle kätte saab.

TEAB KÕIKE: Enna Mets (keskel) asendab praegu Salme kirjakandjat, selged on tal ka teised piirkonnad.

Jana Toost on kirjakandjana töötanud viis aastat ja Aime Sepp kaheksa. Enna Mets hakkab oma tööaastaid öeldes esmalt naerma ja siis nendib, et nelikümmend on juba ette löönud. Tema on oma tööaastate jooksul juhatanud ka näiteks Kuressaare postkontorit.

Nii Jana Toost kui ka Aime Sepp tulid postiljoniks hoopis teise töö pealt. Tõsi, Sepp oli oma sõnul paar suve Lümandas asendusi teinud. Seega oli töö natuke tuttav ka. “Kant oli ka tuttav,” sõnab Aime. Oskused tulid kiiresti ja nüüd ütlevad naised, et töö üle nuriseda ei saa. Konti ei murdvat.

“Sõitmine väsitab vahel,” ütleb Jana Toost. Kui hakata kirjakandjate tööd arvudesse panema, on tulemused tegelikult üsna hämmastavad. Kihelkonna ots, mis hõlmab ka näiteks Veeremäe ja Undvat, on linnast arvestades 150 km pikkune. Lümanda koos Karala, Atla ja teiste rannaaladega on teist samapalju. Kuid see ei ole vaid sõitmine. Iga postkasti juures tuleb autost välja tulla, kõndida postkasti juurde ja tagasi ning uuesti autosse istuda. Mõlema naise ringil on keskeltläbi 250 postkasti. See teeks siis 250 peatuse juures 500 korda autosse sisse-autost välja käimist päevas.

Enna Metsa sõnul tuleb suur aitäh öelda neile kogukondadele, kes on soetanud grupipostkastid.

“Kui viis peret paneb postkastid kokku, tuleb meil viie korra asemel üks kord peatuda,” toob ta näite ja ütleb, et neid grupikaste võiks ikka rohkem olla.

“Post tuleb viia sinna, kuhu ta on saadetud,” kinnitab Jana Toost. Isegi kui selleks tuleb sõita kilomeetrite kaugusele üksikusse metsatallu. Samamoodi pannakse saadetis kasti isegi siis, kui on teada, et selles majas käiakse vaid suvitamas. “Eks nad (suvitajad – toim) vahel ikka ju käivad ka,” arvab Sepp.

Omamoodi valvurina ametis

Kirjakandja on ka omamoodi valvur. Ühte ja sama ringi pidevalt sõites jäävad inimeste harjumused meelde. Näiteks mõni pere võtabki posti kaks korda nädalas. Mõni jälle kogu aeg. Kui muster muutub, tekib küsimus, kas kõik on ikka korras. Aime Sepp meenutab üht sellist juhtumit. Ta läks siis asja uurima ja sai vahest hullema ära hoida.

HOMMIKUNE TÖÖ: Jana Toost on lõpetamas posti sorteerimist ja teekond Kihelkonnale võib alata.

Kirjakandja ei vii tänapäeval enam vaid ajalehti ja kirju. Ta müüb sulle vajadusel näiteks margi, võtab vastu lehetellimuse, toimetab kohale paki, kui see tema kaubikusse mahub, ja tagatipuks loeb peo peale ka pensioni. Kui väga vaja, siis toob ka leiva poest ära. Tõsi, see ei kuulu küll postiljoni ametikohustuste hulka. “Kui 90-aastane vanamemm palub, kuidas ma siis ütlen, et ma ei too,” ütleb Enna, viidates, et elu ei käi alati ettekirjutatud reeglite kohaselt.

Maapiirkondades on kirjakandja ka omamoodi sotsiaaltöötaja. Inimesed tahavad ikka oma muredest ja rõõmudest rääkida. Vahel on ju kirjakandja ainus võõras, keda päevade jooksul nähakse.

Enna meenutab, et on olnud aegu ja juhtumeid, kus pinsipäeval kirjakandja tuleku auks laud hea ja paremaga kaeti. Jana Toost ütleb, et selliseid asju jääb aina vähemaks.

“Need, kes lauda katsid, lähevad eest ära,” nendib ta, et see on ikka vanakooli komme. Kuid kui kirjakandja tõesti tahaks, võiks ta oma postiringi vist vabalt pikemaks venitada, kui tööpäevas selleks ette nähtud on.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 318 korda, sh täna 1)