SUUR MAA, SUURED ASJAD: Ää reagi moole!

neeme korv

Neeme Korv

Mäletate ju Shakespeare’i “Hamletit”? Aeg liigestest on lahti, neetud rist, et minult nõuab paikapanemist. Ja meie killustunud maailmas püüabki igaüks ise korda luua, kasvõi selles oma väikeses mullis, milles toimime.

Pidasime lapse sünnipäeva ühes Tallinna moodsas meie aja lõbustuspargis – virtuaalreaalsuse keskuses, milletaolisi on kerkinud pealinna viimastel aastatel päris mitu. Tegelikult on see nagu päris tavaline kontoriruum, ainult ilma erilise mööblita. Sulle pannakse pähe mask (pisut nagu ujumismask, aga klaasi asemel on ekraan), antakse kummassegi kätte pult, mis on sinu tehiskäsi, ja siis oledki korraga hoopis kusagil mujal. See ei ole erakordne telepilt, see ongi teine maailm. Virtuaalreaalsus.

Astud lifti, mis viib su umbes 150-korruselise pilvelõhkuja tippu. Kui uksed avanevad, näed enda ees… hüppelauda, sellist, noh, kümnetollist. See on sinu ainus tee liftist välja. Kusagil all käib liiklus, sõidavad autod, liiguvad inimesed, tuul kohiseb. Sa võid mõelda, et vaatad ekraani ja kuuled kõrvaklappide kaudu, aga aju kinnitab sulle, et kõik on päris. Ja nii sa seisad seal, selg märg, julgemata astuda selle kohutava kuristiku kohale. Aga see pole veel kõik – “mängu” eesmärk on, et astud laualt alla…

Praegusaja lapsed võtavad virtuaalreaalsust kergelt nagu karussellisõitu. Mina aga leidsin, et küsin endalt: kuhu viib õieti tee sellelt enesetapjalikult hüppelaualt edasi? Seadmed lähevad väiksemaks ja üha reaalsemaks – kas see tähendab, et lõpuks loome endale linnakorterist lossi, nagu saatan Bulgakovi “Meistris ja Margaritas”? Kas me kutsume sellesse maailma neid inimesi, keda me ise tahame – näiteks supertähti või inimesi, kes on meie elust lahkunud, kuid keda me ometi tahaksime jälle näha?

Mu Muhu vanaema ütles ikka, et “ää reagi moole”, kui üritasin talle näidata, mida arvutiga internetis teha saab. Kusjuures need olid täitsa tavalised tõsised asjad. Pilte ta soostus ikka vaatama. Mina tundsin tolles virtuaalkeskuses, et siit kuskilt jookseb vist piir, millest mina ei taha üle astuda.

Aga see on ju ometi pärismaailm, mida näitab meile televiisor? See on pärismaailm, kus Ameerika Ühendriikide president süüdistab demokraatlikku naabrit Kanadat ja kakleb Euroopaga ning järgmisel päeval teatab, et ühe viimistletud koonduslaagri juht (Artemi Troitski ülitabav väljend) on oma riigile ja rahvale kõigiti väärikas liider.

Eestiski segadust palju. On konformiste ja utopiste. Avalik dialoog näib kohati olevat võimatu, sest osapooled ei saa teineteisest aru. Mida teeb sellises olukorras valija? Läheb ja valibki neid, kes lubavad “selles kaoses taas korra luua”. Aga eestlane on siiski nutikas. “Leto svet” võidi Eurovisionile valida, kuid see valik kõneles teadlikust soovist midagi näidata. Eesti riigiga eestlane ei mängi. Mina vähemalt usun seda.

Ent ausalt öeldes pole ime, kui nende hulk, kes usuvad Maa tõepoolest lapiku olevat, järjest kasvab. Tõesti on selles meie ajas midagi hamletlikku, poolhullu. Aga võib-olla on siiski igas ajas? See mõte natuke lohutab. Lohutab seegi, et aiamaalt korjatud maasikad ja kasvuhoones punaseks läinud tomatid maitsevad nii nagu ennegi. On aeg anda ajule puhkust. Mõnusat suve!

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 212 korda, sh täna 1)