Saare- ja Muhumaa õigeusumaastik

Lauri Põld

“Üle 250 aasta õigeusu kiriku tegutsemist Saare- ja Muhumaal on kujundanud kohalike usuelu ja igapäevaseid toimetamisi,” kirjutab tänavu Tartu ülikooli usuteaduskonda lõpetav saarlane Lauri Põld. “Vaadeldes Saare maakonna õigeusu olemust, on tegu ühe erilise piirkonnaga Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus.”

Õigeusk on praegusel Eesti alal eksisteerinud hinnanguliselt ligi tuhat aastat. Saaremaale jõudis see 1710. aastal, kui saar liideti Vene tsaaririigi koosseisu. Esimene alalise preestriga Saaremaa õigeusu kogudus asutati 1747. aastal Kuressaares. 1897. aastal oli Saare- ja Muhumaal kokku 17 395 õigeusklikku ja piirkonna usuline maastik üldjoontes paika loksunud.

Hoolimata nõukogude võimu kirikuvastasest poliitikast, oli võrreldes teiste Eesti aladega täheldatav selle väiksem mõju Saaremaa ja Muhu õigeusu kirikuelule. 17 algsest kogudusest on maakonnas praeguseni alles 14. Kuna Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) tegevus pole ajaloolistel ja piirkonna rahvuslikust koosseisust tingitud põhjustel Eesti saartele laienenud, saab Saaremaa ja Muhu õigeusu pärimust ja liturgilist elu vaadelda eestikeelse ja -meelsena.

Kas Saare maakonna õigeusu pärimuses ja liturgilises elus on ainult sellele piirkonnale iseloomulikke jooni? Kui eeldada, et neid esineb, millised need on? Püüdsin neile küsimustele vastused leida oma bakalaureusetöös Saaremaa ja Muhu õigeusu kiriku pärimusest ja liturgilisest maastikust. Keskendusin aastatele 1991–2018 ehk ajale Eesti taasiseseisvumisest praeguseni.

Koguduste tiheduselt esikohal

Mu uurimuse lähtealust – et Saare maakonna usuelu on omapärane ja erineb teiste EAÕK koguduste usuelust – kinnitavad mitmed tegurid, nende seas ajalooline taust ja koguduste suur arv (14) väikesel maa-alal.

Saare maakond 14 kogudusega on koguduste arvult Eestis teisel kohal Pärnumaa järel, kus tegutseb 16 EAÕK kogudust. Küll aga kuulub Saare maakonnale esikoht kõige suurema õigeusu koguduste tiheduse kategoorias Eesti maakondade lõikes. Üks kogudus 209 km2 peale näitab tugevat õigeusu traditsiooni piirkonnas.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel on Saare maakonnas 1309 õigeusklikku ehk 4,1% elanikkonnast (kogu Eesti rahvastikust olid toona EAÕK liikmed 2,1%). EAÕK-i kuuluvate õigeusklike suurema protsendi põhjuseks Saare maakonnas saab pidada õigeusu traditsiooni ja pärimuse suurt mõju Saaremaal ja Muhus. Rahvaloenduse andmetesse peab aga suhtuma kriitiliselt.

Preestrite andmetel näitab statistika liikmemaksu tasumise kohta, et Saare maakonna õigeusu kogudustes on kokku 617 liiget ehk üle poole vähem kui rahvaloenduse andmetel. Tegelikkust peegeldab aga kõige paremini kirikuliste arv jumalateenistustel. Saare maakonna õigeusklike seast käib regulaarselt jumalateenistusel 13,8%, mis näitab, et siinsete õigeusklike kirikuskäimise aktiivsus on võrreldes teiste EAÕK kogudustega märkimisväärselt kõrgem.

Samas paistis 2012. ja 2017. aastat võrreldes silma liikmete arvu kiire langus. Näiteks langes isa Andrease teenitud koguduste liikmete arv 920-lt 410-le.

Saare- ja Muhumaa koguduste eripärasid kirjeldades ei saa mainimata jätta kirikuliste soolist koosseisu. Nimelt moodustavad kirikulistest lõviosa naised. Esimeseks ilmseks teguriks on kirikuskäijate vanus, mis jääb enamasti pensioniikka. Meeste lühema keskmise eluea tõttu vanemaid meesterahvaid kirikus seega näha ei ole. Sotsiokultuuriliselt ja ajalooliselt võib välja tuua ka asjaolu, et saarte mehed tegelesid kalapüügi ja merendusega, mistõttu jäi sotsiaalseteks tegevusteks vähem aega. Sellised käitumisviisid kandusid aga üle põlvkondade. Nii on aktiivsed koguduseliikmed ka aastatel 1991–2018 pigem naissoost.

Omakujundatud kombed

Saare maakonnas on liturgilises elus ajalooliselt kasutatud uut kalendrit, kuid 2012. kalendriühtsustamise käigus peetakse paasapühi üle Eesti vana kalendri järgi. Rõhudes ajaloole on Saare maakonna õigeusklikel tungiv soov siiski uue kalendri järgselt ülestõusmispühi pidada.

Samuti tuleb tähtsaks pidada kahe preestri teenimist niivõrd paljudes kogudustes. EAÕK praktikas on isa Toivo ja isa Kristoforos ainukesed vaimulikud, kes on mõlemad tegevad seitsmes koguduses.

Saaremaa ja Muhu kogudused on väikesed ja preestrinäolised ning neis ei saa täheldada märkimisväärseid liturgilisi erinevusi. Erinevused esinesid ainult pisiasjades, nagu näiteks korjanduste kogumises jumalateenistuse ajal ja peakatete puudumises naistel. Mandri-Eesti kogudustele on peade katmine väga iseloomulik komme. Samuti ei tee saarlased nii palju ristimärke, kummardamisi ja vaimuliku käesuudlemisi kui mujal Eestis.

Seetõttu levib suulises pärimuses humoorikas linnalegend, mille kohaselt läksid venelased Saaremaalt ära seetõttu, et nad ei tundnud end mugavalt isegi neile südamelähedases kirikus, sest saarlastest õigeusklikud tundusid olevat välises kombetäitmises väga leiged.

See leigus on ka mõistetav: kuna Saaremaale ja Muhule on ääremaana iseloomulik olnud keskse kontrolli puudumine kiriklike tavade kujunemisel, on aastakümnete jooksul kujunenud pärimusest kinni hoidnud inimesed neile sobivad kombed ja käitumisviisi kiriklikus keskkonnas ise kujundanud.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Saaremaa ja Muhu kogudusi saab käsitleda küll kui Eestile ainulaadset õigeusu piirkonda, kuid omanäolisus seisneb liturgilise ruumi muutumatuses – iseloomulik on ikoonide vähesus ja mitmetes kirikutes esinev valge interjöör – ning üksikutes usulistes kommetes. Liturgilises elus käiakse aga preestrite eeskujul ühte jalga muu Eestiga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 465 korda, sh täna 1)