Taguots tuliseks, kui mõistus pähe ei tule… (21)

“Just nii tavatses öelda minu vanaema, kui juhtusin poisikesena kas siis üksi või koos sõpradega koerust tegema, kui ta oli manitsussõnad varem peale lugenud,” kirjutab Saarte Hääle ajakirjanik, isa ja vanaisa Alver Kivi. “Täna võib selline ähvardus – või hoia hoopis kurja eest! – ka kohtukulli ette viia.”

Aga eks vanaema ähvardus pani noore mehehakatise korraks tuure maha võtma, aga kas ka tõsiselt oma käitumist korrigeerima, on nüüd juba keeruline meenutada. Sama paralleeli saavad kindlasti tuua kõik need, kes elatud aastate jooksul on juba mingid elutarkused omandanud ja püüavad nüüd neid siis oma järeltulijatele edukalt või vähem edukalt edasi anda. Aga toimuvat jälgides ning tänapäeva noorte harjumusi ja käitumist liikluses vaadates, siis pigem ikka edutult.

Kindlasti on Kuressaare koht, kus saab oma toimetamised ja tegemised suures osas jala käies või siis jalgrattaga sõites mugavalt ära toimetada. Aga vahel tuleb ju siiski ka autorooli istuda ja liiklusesse sukelduda. Ja järgnev ongi põhjuseks, miks ma selle kirjatüki ette võtsin, sest tundub, et on aeg esivanemate jagatud tarkuse poole pöörduda.

Loo ajend jääb pühapäeva õhtusse Nasva alevikus. Pole vist Saaremaal inimest, kes ei ole kuulnud seal toimunud raskest õnnetusest, kus ülekäigurajal jäi auto alla tütarlaps, kes hiljem haiglas suri. Sündmuskoht on veel praegugi leinaküünaldega tähistatud ja tuletab seda traagilist sündmust möödujatele jätkuvalt meelde.

Võiks ju olla nii, et vähemalt Nasva elanikud on teed ületama asudes äärmiselt ettevaatlikud ja hoolsad, kuid võta näpust. Sõrve poolt tulles märkasin, et ülekäigurajale läheneb kaks neiut, kuid mõlemal pilk telefonis.

Auto kiirus oli mul isegi lubatust väiksem, ehk siis alla 50 km/h ja olin valmis selleks, et ootamatult vöötrajale astutakse. Ja minu kartus osutus tõeks, tipa-tapa ülekäigurajale, ikka pilk telefonis. Kas paremalt või vasakult ka mõni auto peaks tulema, ei olnud seejuures ühele piigadest aktuaalne.

Tõsi, minul oli neiuni veel sadakond meetrit ja piisas, et hoogu veel vähendada, aga kui ma oleksin olnud roolis hooletum ja kiirus suurem, siis…

Alles pärast mõtlesin, et tulnuks auto hoopis kinni pidada ja neiut noomida. Aga kodu poole sõites ei suutnud kuidagi lahti saada mõttest, et see neiu ju pidi tundma auto alla jäänud ja surma saanud eakaaslast. Võib-olla olid nad isegi sõbrannad ja võib-olla viis ta saatuslikku kohta ka mälestusküünla.

Kas meil on tõesti nii lühike mälu või maksab selles telefonis olev pilt, video või sõnum rohkem kui elu. Näiteid liikluses samamoodi toimetavatest noortest saan tuua veel ja veel ning kindlasti saavad sama teha ka paljud teised.

On pakutud, et politsei võiks selle teema tõsisemalt käsile võtta ja kui mitte karistada, siis suuremat tähelepanu juhtida. Emadele ja isadele ei oskagi midagi soovitada, sest paljudel juhtudel ollakse ise eeskujuks ning oma laste käitumistavade kujundajad.

Või äkki pöörduda siiski esivanemate tavade juurde ja kui miski ei aita, siis taguots tuliseks. Algatuseks lapsevanematel ja siis ka nende lastel. Sest kui käes on pisarad ja lein, siis oleme kahjuks oma tegutsemisega juba hiljaks jäänud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 224 korda, sh täna 1)