Kui ädalat ei saa, siis soo päästab

TALVE OOTEL: Alangu talu silorullid on Asva lauda juures korralikult virnastatud. “Heinamaal katkuvad hirved need puruks. Hirvesid on meie kandis väga palju,” räägib Maidu Vallik.
AARE LAINE

Vaatamata põuasele ajale on Asva küla Alangu talul ligi pool talvesöödast juba varutud.

Rääkides selle aasta rohukasvust, toonitab talunik Maidu Vallik, et eriti kiita see pole. “Kes on aga rohumaid uuendanud, need võivad rahul olla. Meie siin jääme rahule. Saame talveks vajamineva koguse ikkagi kätte,” kinnitab Vallik.

Heinateoga ei viivita

41-aastase kogemusega Maidu Vallik ei mäleta, et ühelgi varasemal aastal oleks jaanikuu hakul heina tehtud. Nüüd aga rulliti esimene niide kilesse 2. juunil.

“Oodata pole midagi. Kui veel viivitad, siis kuivab rohi lihtsalt jalapeal ära. Meid päästab aga soo. 47 hektarilt saame korraliku saagi. Soojaga tuleb heina kenasti,” märgib Vallik.

Silo on Maidu varasematelgi aastatel maikuus teinud. Sellel aastal tehti Alangu talus silotegemisega algust 27. lehekuu päeval.

Karjamaadel talu pudulojustel praegu ninaesist jagub. Tõsi küll, päike on jõudnud rohukamarat õrnalt pleegitada, aga enam kui sada veist sellest numbrit ei tee. “Kuumade ilmadega tahavad nad palju juua. Iga päev toome karjamaale kaks pütitäit vett. Rohtu ja juua on neil piisavalt,” viipab Maidu lauda lähedal peesitavate veiste poole.

Millist sööta lihaveised talvekuudel paremini söövad, kas heina või silo? Maidu ütleb, et vahet pole, rõhutades vaid, et sööt peab olema vaheldusrikas. “Ühel päeval annad heina, teisel päeval silo. Heina varume siiski natuke rohkem. Aastane kogus on 400 rulli silo ja 700 rulli heina. Sellest kogusest 125 loomale piisab. Varem pidasin piimakarja. Seitse aastat tagasi läksime aga lihaveiste kasvatamisele üle. Oleme jäänud truuks Šarolee tõule,” räägib Vallik.

Teravilja all on 30 hektarit. Maidu selgitab, et vilja kasvatavad nad rohumaade uuendamise pärast ja oma teraviljast jahvatavad nad karjale ka jahu, osa saagist läheb aga müügiks.

Teravili paepealsel

“Meie maad on küllaltki kivised ja põuakartlikud, mis ei ole teraviljakasvatuseks kõige sobivam, aga vahekultuurina me paepealsele pinnale teravilja ikkagi külvame,” selgitab Maidu.

Laudast, mis kunagi lüpsilehmadele ehitati, on nüüdseks ümberehitatuna saanud lihaveiste varjualune. Hoonele pandi uued aknad ja uksed, samuti otsaviilud. Mahukal sõnnikuhoidlal on katus peal. Korralik orgaaniline põlluramm on talul omast käest võtta. Seda jagub ka külainimeste kartulimaadele.

Lauda juures on rivis mitu traktorit ja põllutööriista. Maidu ütleb, et masinaparki tuleb igal aastal uuendada. Möödunud aastal soetati randaal, tunamullu kaaruti, tänavu külvik ja viis aastat tagasi niiduk.

“Poja head koostööpartnerid on naabrimehed Ardo Kaljuste ja Andres Kaldmäe. Osa põllutehnikat ongi nad kolme peale ostnud. Nii saab ju palju soodsamalt majandada,” teab Maidu.

Miks Alangu talu just Šarolee tõugu veiseid peab? Maidu Vallik selgitab, et seda tõugu veised on suure kasvuga, lisades, et neil peab kogu aeg ka hea ninaesesine olema. Kultuurkarjamaid Alangu talu loomadele jagub. Samas viitab Maidu, et asi kisub nutuseks, kuna karjamaadel rohi juba kiratseb. “Ootame vihma, mis päästaks vilja, ja niidetud maadel hakkaks siis ädal kasvama.”

Soomaadel võib Maidu hinnangul rohi natuke veel kasvada. “Kui ädalat ei saa, siis soo päästab. 90-ndate aastate keskel oli samasugune põud, aga soost saime ikkagi talvesööda kätte,” meenutab Vallik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 952 korda, sh täna 1)