Saaremaa Pohlak, haridus ja meditsiin Moskva MM-i taustal (3)

Erki Aavik

“Tahaks kohe ise mornide kommentaatorite kombel põlastades küsida, et mida see mees (ehk nende ridade heatahtlik kirjutaja) jalgpallist teab?!” kirjutab majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik. “Ei teagi midagi, kuigi olen staadionil kohal olles vaadanud nii Moskva Dünamo ja Kiievi Dünamo mõõduvõtmist Moskva Dünamo staadionil kunagi 80-ndate alguses kui ka Barcelona FC ja Madridi Reali heitlust Camp Nou’l Barcelonas käesoleva sajandi alguses.”

Muidugi ei saa 70-ndate aastate koolipoiste jalgpallitagumist võrrelda selle lustimängu ja miljardi-äri-spordiala tänase olukorraga, kus saarlasest Aivar Pohlaku vaat et elutöö tulemusena igas Eesti külas ja linnas oma jalgpalliklubi on. Aga ega’s need sajad tuhanded, kes jalgpalli vaatamisest staadionil, ja miljonid, kes jalgpalli ekraanilt vaatamisest on oma elu kõige tähtsama osa teinud, tingimata rohkem ei tea ja ei peagi teadma. Kui muusikud mängiksid vaid asjatundjatele, siis poleks ju mingeid suuri saale ega ooperimaju vaja – ise mängime, ise kuulame, ise arvustame…

Spordimeestel pläru suunurgas

Meenutan hoopiski üht Soome-Eesti kahe suure sõja vahelist sõpruskohtumist Tallinnas, mille järgsel päeval ajakirjanikud pallurite peale üsna pahased olid – kas siis tõesti ka mängu ajal ja vahetpidamata peab spordimeestel pläru (sigaret) suunurgas tossama?! Tõestisündinud lugu. Ja alles nii hiljaaegu.

Ajakirjanikud hurjutasid, kuid pigem oli staadionil suitsetamine tol ajal tavaline, sest eks oleks leheneegritegi sõnastus ja toon hoopis teised olnud, kui selles midagi erakorralist leitud oleks. Täna sellist pilti nähes ei usuks vist keegi esialgu oma silmigi, praeguse aja reaktsiooni võib igaüks ise ette kujutada. Kindlasti ületab sigaret staadionil, olgu või e-sigaret, tänapäeval rahvusvahelise uudistekünnise.

Kui nüüd tuua paralleele muist valdkonnist, siis tuleb mõttesse vaktsineerimine. Alles see oli, kui aadrilaskmine ja kupupanek olid ülimad meditsiinilised toimingud ja sagedane diagnoos oli “sisemine häda”. XXI sajandil oleme individuaalsete medikamentide ajastu künnisel, kuna peatselt võib (!) juhtuda, et geenitehnoloogiale tuginedes on tõhusam – ja odavam – valmistada personaalne segu, selle asemel, et kulutada mõni miljard üldisema ravimi tootearenduseks, millest abi saavad lõpuks ikkagi vaid suhteliselt vähesed. Ja ometi keelduvad tänapäeva lapsevanemad vaktsineerimisest, joodavad lastele kloorivett ja sätivad oma lapse eluteed ajalehesabas ilmuva horoskoobi kohaselt. Kas see ongi see filosoofiline kujund elust kui spiraalist? Kõik kordub? Ja ometigi ei saa kaks korda samasse jõkke astuda (kuigi sama reha otsa siiski saab).

Vajame veel üht Pohlakut

Kas seos jääb hämaraks? No siis on viga kas liigse tubaka või liigse kloorivee tarbimises.

Kuidas parem saaks?!

Kas oleks saarlastel meie rahvale pakkuda veel üks Pohlak, kes sama innukalt ja tulemuslikult, nagu Aivar tegutseb jalgpallinduses, ajaks alg- ja põhihariduse asja?! Isegi pool Pohlakut oleks küllaldane meie rahva tuleviku helgemaks ja püsimise kindlamaks muutmiseks.

Aktuaalsest jalgpallist aga niipalju, et meie ajalooline vennas- ja sõsarrahvas ehk sakslased oleks pidanud ajaloost õppust võttes ju valmis olema, et Moskvas pole neil kunagi hästi läinud. Ja et Aerofloti maapealne teenindus on alati õhu omast parem olnud. Muide, alles hiljaaegu, üldsegi mitte nii ammu võis Aerofloti ja teiste lennufirmade lendudel pärast õhkutõusmist suitsetada…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 324 korda, sh täna 1)