Eesti kroon – “kallis kadunuke”, oma ja armas (5)

Eile 26 aastat tagasi hakati rublasid kroonide vastu vahetama. Kadi raadio eilses “Keskpäeva” saates meenutasid kallist kadunukest ehk Eesti krooni saatejuht Tõnis Kipper ja endisest pangajuhist majandushuviline Aivar Sõrm.


Meil on põhjust pilku minevikku pöörata – täna (eile – toim) 26 aastat tagasi oli rahareform ja kasutusele tuli Eesti kroon, vana hea ja armas. Aivar Sõrm, mis sulle meenub, kui öelda “täna 26 aastat tagasi”?

Mulle meenuvad ootusärevus, hulk inimesi Kuressaare kultuurimaja ees järjekorras, et raha vahetada. Sellised pikad sabad, nagu vanal heal vene ajal. Veel meenub mulle 150 krooni, mis 1500 rubla vastu peo peale laoti. Kunagi rehkendasin, see oli 11 või 12 dollarit tolleaegses vääringus, millega pidi iseseisvale elule vastu minema.

Eks me läksime ka ja saimegi hakkama see kuu aega.

Jah, kuigi see 150 krooni oli tollases mõistes umbes kolmandik kuupalgast. Enamik inimesi käis tööl edasi ja hakkas uues rahas palka saama. Aga elus me täna oleme.

Kuskil olid sellised numbrid ära toodud, et krooni saabudes maksis leivapäts 80 senti kuni 1,5 krooni, suhkrukilo oli 6,60 krooni. Keskmine brutopalk oli 1992. aastal krooni tuleku ajal 549 krooni…

… ehk siis 37–38 eurot tänases vääringus. See tähendab, et selle 26 aastaga on hinnad üle 20 korra tõusnud ja ka palgad on tublisti üle 20 korra tõusnud. Kui kõrvutan hindu ja palkasid, siis arvan, et viimase viie-kuue aasta jooksul oleme sissetulekute poolest paremas olukorras, kui olime 1992. aastal. Taastumine võttis jupp aega.

Sel, et saime rublade asemele rahakotti oma raha, oli tohutu emotsionaalne tähendus ja väärtus, aga mis oli krooni tähendus ja väärtus majanduslikus mõttes? Mis see kroon meile head tegi?

Inimesed mäletavad ju, et vahetult enne rahareformi 1992. aastal oli inflatsiooni määr üle 1000 protsendi aastas – see tähendab, et umbes kümme korda kallinesid hinnad aasta jooksul rublatsoonis. Igal palgapäeval kehtisid uued palgad selleks, et oleks üldse võimalik elada.

Krooni tulek sidus meid sellest rublatsoonist lahti ja võimaldas tekitada mingisuguse suhteliselt stabiilse iseseisva majandus- ja väärtuskeskkonna. Mingis mõttes pani ta noorele riigile jälle majandusliku aluse alla.

Teine filosoofiline küsimus: mis ja kuidas oleks, kui meil oleks veel tänagi kroon. Kas oleksime kuskil seal tagasi, kus olime 26 aasta eest?

Kardan, et meie olukord oleks oluliselt kehvem, sest aastail 2007–2008 olid meil tohutud hinnatõusud, 8% aastas ja nii edasi. Eesti kroon oli iseenesest kena raha, aga Eesti majanduse areng oli krooni ajal kuidagi naljakas: meie hinnad tõusid niivõrd kähku, meie palgad tõusid veelgi rutem ja see hakkas kõigutama usaldust Eesti krooni vahetuskursi vastu. Kui me ei oleks eurole üle läinud 2011. aastal, oleksime olnud iseenda majanduskriisi lävel, aga eurole üleminek sulatas selle ära ning taastekitas usalduse ja võimaldas meil majanduskriisi vältida.

Arvan, et oleksime praegu siiski oluliselt halvemas olukorras krooni najal, kui oleme euro najal. Suures plaanis oleme eurost ikka väga palju võitnud.

Sul on kroonikomplekt kuskil albumi vahel kenasti olemas?

Jah. Eesti Pank tegi krooni lõpu ajal suveniirkogumikke, kus olid kõik rahatähed olemas, ja mul on õnn olla ühe sellise kogumiku omanik.

Kui läheme veel korra sinna 26 aasta tagusesse aega – on sul meeles, mis sa oma esimeste, rublade vastu saadud kroonide eest ostsid?

Arvan, et käisin toidupoes ja ostsin leiba, piima ja muud igapäevaeluks vajalikku. Nii proosaline jah, sest, olgem ausad, sel hetkel oli seda raha suhtarvuna ju niivõrd vähe. Ilmselt enamik inimesi suhtus esimestel kuudel ja esimestel aastatel iga krooni väljakäimisesse väga ettevaatlikult. Hinnad tundusid ju tagasi arvestades olevat nii mastaapselt suured, kui sa rublaga võrdlema hakkasid.

Mäletan, et minul oli üks esimesi käike Kuressaare raekoja keldris asunud grillbaari. Läksin sinna kohvi jooma, sest tahtsin saada täiesti uusi Eesti münte. Andsin neile paberraha ja sain peoga metalli ka. Aga sellest on nüüd juba 26 aastat möödas – terve inimpõlv.

Jah. Minule jäid tükiks ajaks pärast rahareformi ja eurole üleminekut meelde need võrdlused, kui palju asjad varasemaga võrreldes maksid. Iseäranis just eurode ajal – läksid poodi ja hakkasid midagi ostma, siis rehkendasid, mis see Eesti kroonides maksaks. Mitu korda läks rahakott ikka taskusse tagasi, sest mastaabi muutused olid niivõrd kiired ja asjad tundusid kõik nii hirmus kallid olevat. Tänaseks on see kõik aga unustatud ja kõik tundub loomulik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 617 korda, sh täna 1)