REPLIIK: Kuressaare kultuuripealinnaks? (10)

Eile, kui ma sel aastal esimest korda vihmamärgade riietega istusin hambaarsti tooli, sain järsku aru, et Kuressaare võiks küll kandideerida Euroopa kultuuripealinnaks.

Kui ma sellest umbes kuu aega tagasi kuulsin, siis ei pooldanud ma seda mõtet kohe. Narval on sümboli mõttes niipalju rohkem kaalu. Olla Euroopa serval ja ikkagi olla kindlalt Euroopa keskel – see kõlab võimsalt. Aga selles kontseptsioonis on rohkem tahet, kui täna veel tegelikkust. Narva alles hakkab leidma seda uut nägu, mille esimesi märke on täna näha. Ja just selle rohkemat olla tahtmise mõte sobib tegelikult ka Kuressaarele.

Me ju teame, et Kilukarbi linn on ülehinnatud, Tartu on niigi kõige targem, aga Kuressaare on … tõepoolest, mis ta siis on? Seal on üle­elusuurune ooperifestival, väike-aga-armas teater ja lõpuks vist ka rahulolu, et Saaremaa rahvaarv väheneb aeglasemalt kui Lõuna-Eestis või Ida-Virumaal. Aga väheneb ikkagi.

Kuressaare on “underdog” nagu välismaa keel ütleb. Keegi ei eelda neist midagi.

Aga just sellepärast võiks nende hullumeelsus olla külgetõmbav. Kultuuripealinnaks olemine algab ju alati sisemisest tahtest olla rohkem. Ja kas siis selle maa ö-täht ei võiks laulutuules taeva poole tõustes särada Andaluusiani välja.

Isegi kui Narva valitakse, räägivad paljud veel põlvest põlve seda kummalist lugu, kuidas Kuressaare rebis maapinnalt lahti.

P.S. Ma maksan oma makse Kuressaares, aga mu isa on sündinud Narvas.

Ilmar Raag,
saarlasest stsenaristi ja režissööri

Facebooki postitus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 553 korda, sh täna 1)