SJS 50: Leisi selts tegutseb tasa ja targu (2)

MIDA KOPRAONU HAMMASTEGA TEEB: Enn Humal (vasakul) ja Aivo Tabri saavad üksnes rõõmu tunda, et Leisi jahialal koprad tammiehitusele hambaid ei kuluta.
MAANUS MASING

Leisi jahiseltsi poolsada liiget kütivad oma jahipiirkonnas ulukeid jõudu mööda.

Leisi kandis on jahialasid korduvalt liidetud ja uuesti lahku löödud. Praegusel kujul tegutseb Leisi jahiselts aastast 1998. Liikmeid on sellel 49, neist neli kuulub samal ajal ka mõnda teise jahiseltsi. Kolm aastat tagasi võeti kampa ka esimene naisliige ja praegu on üks mees kandidaadiajal. Kui paljudes kohtades tuntakse muret küttide järelkasvu pärast, siis Leisi ühisjahtidel käib jahiseltsi esimehe Aivo Tabri sõnul ajajateks päris palju noori. “Selles osas ei saa kurta,” nentis ta.

7720 hektari suuruses jahipiirkonnas saab jahti pidada tegelikult 6200 hektaril. Jahiks lubatud ala vähendavad asulad ning kotkaste ja konnade kaitsealad. Kuigi selts on jahiala mõtteliselt jaganud piirkondadeks – Karja, Leisi, Laugu –, käivad mehed jahil igal pool, sõltumata sellest, kus kandis nad ise elavad.

Loodus reguleerib ise

Ulukeid on Leisi jahialal igasuguseid, praegu kõige rohkem hirvesid, aga ka nende arvukuse kasv on Tabri hinnangul pidurdumas. “Ega me seda asja päris käsu korras teha ka ei saa. Me laseme ulukeid ikka nii palju, kui on võimalus, mitte nii palju, kui paberi peal kirjas,” ütles Tabri. Ta lisas, et hirvejahil loomade küttimise ülempiiri ees pole ja neid ongi lastud nõnda, kuidas jahimeestel jõudu on olnud. “Ma tean, kui palju meie võimekus on, ja sellest lähtudes teeme ka prognoosi,” selgitas ta.

Metskits on Tabri sõnul Leisi maadel kontrolli all. Sellele aitab kaasa ka loodus ise, sest kits on kaunis õrnukene ning külmemad ja lumerohkemad talved kipuvad teda haigustega kergesti maha murdma. Aga ega ta välja sure. Jahimehed on sõraliste puhul tähele pannud, et nende arvukuse vähenedes suureneb kohe mitmikute sündimine ja tavalise ühe vasika või talle asemel toob emasloom ilmale kaks, vahel isegi kolm järeltulijat.

Põdraga on lood kehvemad, tema arvukus ei ole väga suur, aga palju murettekitavam on see, et populatsioon tervikuna näitab kängumise märke. Võrreldes mandrimaaga on meie põdralehmad nagu vasikad ja pullidest ei maksa üldse rääkida. Väärarenguid on palju, aga millest see tuleb, ei tea, sõnas Tabri.

Küll olid head jänesejahid!

Seepärast on hea, kui võõrast verd sisse tuleb. Seltsi üks staažikamaid jahimehi Enn Humal meenutas, et kuus-seitse aastat tagasi juhtus ta nägema, kuidas üks pirakas põdrapull, küllap Hiiumaalt, põdralehma kargas. “Jätsin laskmata, mõtlesin, et las külvab,” muigas ta.

Üldiselt on sõraliste elu praegu hea. Metsa raiutakse palju ja lankidel vohav noorendik on nende ideaalne söödamaa.

Kahe aasta jooksul, mis Aafrika seakatk on Saaremaal möllanud, ei ole Leisis huvitaval kombel eriti palju haigeid sigu kütitud. “See on meist kuidagi mööda läinud,” tõdes Humal. Aga see ei tähenda, et Leisi maadel sigu rohkem oleks. Neid tuleb siingi vaat et tikutulega taga otsida.

Kui jutt väikeulukite peale läks, õhkas Humal kohe, et jänest on väheks jäänud. Aga omal ajal oli just jänesejaht küttide põhitegevus. Ja see oli vana jahimehe sõnul üks ütlemata põnev ettevõtmine.

Jaht käis hagijatega, keda jänesed igal moel üle kavaldada püüdsid. Üks trikk oli jälgi ajavate koerte eest lippamine maanteele, mida mööda nad tükk maad lidusid ja siis äkilise haagiga kõrvale hüppasid. Vanu kogenud hagijaid sellega aga lollitada ei õnnestunud. “Nemad nuuskisid kõigepealt ühe teeääre läbi ja siis tulid teist äärt pidi tagasi, kuni lõpuks ikka leidsid jälje üles,” kiitis Humal arukaid koeri. Kütid aga passisid jäneseid nende tavapärastes läbijooksukohtades, mida nimetati veksliteks ja mis tavaliselt olid kusagil teeristide juures või ligiduses.

Suhtumine on muutunud

Väikeulukite puhul ei saa üle ega ümber kärntõvest, mis laastab praegu nii kährikute kui ka rebaste asurkonda ning ka Saaremaal pesitsevad hundid on selle vaevarikka haiguse küüsis. Lisaks on väikeulukite nahkade kokkuostuhinnad madalad ja ainsana tasub praegu naha pärast küttida nugist.

Leisi seltsiga seoses tuleb paratamatult üles ka linnujahi teema, mis itaallastest külalisjahimeeste levitatud kütitud lindude piltide tõttu paar aastat tagasi paraja meediakära tekitas. Tabri ütles, et selts ei ole kunagi olnud spetsialiseerunud linnujahituristide võõrustamisele ja ka seltsi liikmed ise pole erilised linnujahi pidajad. Toona oli tegu üksikjuhtumiga ja kui kogukond on sellele vastu, siis selts seda ka aktsepteerib, lisas ta.

Tabri tõdes, et inimese tõekspidamised ja suhtumine on aastatega muutunud, sest vanasti ei häirinud linnujaht kedagi. Samuti ei tähenda paukude kuulmine, et iga korraga ka lind taevast alla pudeneb. Pooled lasud lähevad ikka mööda kah.

Jahimaja saab neljakümneseks

Hinnalisematest trofeedest meenutas Tabri läinud sajandi kaheksakümnendatel aastatel Helmut Kreitsmanni lastud hirvepulli, kelle sarved hinnati grand prix´ vääriliseks ja need käisid mitmel suurel näitusel. Hilisemal ajal on medaliväärilisi trofeesid kütitud veelgi, aga nende hulk ei ole siiski ülearu suur.

Leisi küttide jahimaja seisab Parasmetsa külas suure viljapõllu ääres. Jahisaaki käideldakse kunagises mõisa abihoones, olmeruumid on selle külge 1980. aastate alguses rajatud juurdeehitises. Päris moodsat jahutuskambrit jahimajas praegu pole ja Leisi selts on üks neist, kellele ei jagunud ka riigi poolt jaotatud nn katkukambreid. Tabri sõnul käib praegu siiski eeltöö selle nimel, et jahisaagile kaasaegsed jahutusvõimalused luua. Selleks on võimalik toetust saada.


Kobras peavalu ei valmista

Kobras eluneb Leisi jahialal põhiliselt Leisi jões ja kraavidesse ei ole ta endale elukohti teinud. “Massiliselt neid ei ole, aga eks neid on ju kütitud ka,” sõnas Tabri. Ta lisas, et jõe peal kobrastega probleeme pole, sest puid nad ei langeta ja tamme ei ehita. Põhjuseks on, et Leisi jõel on kõrgete kallastega kohti, kuhu loomad saavad oma pesa uuristada nii, et sissepääs jääb vee alla. Seega pole neil ka tarvidust pesa kaitseks vett paisutada.

Kopra põhitoit on paju ja haavapuu, kõiksugu võrsed ja teinekord söövad nad suisa rohtu. Tabri muigas, et jõe ääres on mitmed korrad olnud puhtaks nositud rohumaalapikesi, just nagu oleks lammas üle käinud. Aga tegelikult on tegu kopra söögilauaga.

Kobrast kütitakse üldjuhul varitsusjahiga, kuigi kasutatakse ka puure ja ka spetsiaalseid äkksurmavaid lõkse.

Kopraliha maitseb Humala kinnitusel nagu valgejänese liha, sest nende toit on üsna sarnane. Suitsutatud koprasaba on aga üks hea rasvane suutäis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 613 korda, sh täna 1)