KÕNE IFFILE: Tänavust jaaniõhtut naudin kodus (2)

Elukutse tõttu olen pidanud enamiku oma elu jaanipäevadest tööl olema – viiekümnel jaanitulel olen esinenud küll. Seetõttu olen ka aru saanud, kui tähtis see pidu – suur suve võidu püha – eestlastele on. Jaanipäeval näed, kui rõõmus võib üks rahvas olla. Jõulud on vaikne püha, sünnipäevad igaühe oma teha, aga jaanipäev on rõõm – tuli põleb, rahvas tantsib-laulab. See on vaata et aasta tähtsaim püha.

Kui olin sutike üle kümne aasta vana, oli meil üks tore komme. Siis oli üle Põduste jõe – Vahtra tänavalt otse läks see tee – palkidest ehitatud lehmasild. Vähemalt meie kandis peetud lehmad käisid seal karjamaal, kus on praegu golfiväljak.

Meie tassisime kokku jaanilõkke materjali. Aia tänava ääres oli vene sõjaväeosa. Nemad hoidsid jõe luha pool – selles kohas, mida tsaariajal ja hiljemgi kutsuti laadaplatsiks – kasutatud autokumme. Läksime poistega sinna ja täitsa häbenemata veeretasime sealt sõjaväeautode kumme oma jaanilõkkesse. Tegime tohutu lõkke. See oli muidugi keskkonda saastav üritus, aga tollal me ei teadnud sellest midagi. Selle lehmasilla käsipuude vahele panime kased kaarteks.

See jaanituli seal karjamaal oli nii populaarne, et palju rahvast tuli kohale. See oli nii-öelda lambist sündinud idu, polnud seal mingit organiseerimist ega küsitud piletit. Alati tuli sinna üks vanaproua, kes mängis akordionit, mehed jõid viina, meie tegime poistega karnevali. Kord olin mina indiaanlane ning mu naabripoisid ja vend olid musketärideks tehtud. Üks naabripoiss mängis trompetit. See oli väga uhke värk.

Mäletan, kui läksin ülikooli, siis 68-ndal või 69-ndal aastal, ütles isa mulle, et enam seal karjamaal jaanituld polnudki. Mul jäi selline mulje, et meie ajal oligi Kuressaare linna kõige suurem jaanituli üldse.

Eks ma ole ikka mõnel jaanitulel käinud ka, aga enamikul siiski esinenud.

Üle, ma ei tea, mitme-setme aasta on mul tänavune jaanipäev vaba. Olen maal, kodus. Ja kuigi siin sadas üle pika aja – jumal tänatud, et sadas 12 tundi jutti –, üritan ikka väikest lõket teha.

Ega mul siin mingit suurt seltskonda kokku tule, on kuidagi pühalik teha lõket, seda vaadata ja mõelda kasvõi nende peale, keda enam meie hulgas pole. Eks vanus ole teinud oma töö ja enam suurt trilli-tralli ja pillerkaari ei taha. Istud, vaatad lõket ja tunned end koduselt.

Eks meiegi grillime jaanipäeval liha, aga alati sellist, mille on ette valmistanud minu kallis abikaasa. Tema paneb liha juba mitu päeva enne marinaadi sisse ja teab, kuidas asi käib, mina ei tea sellest midagi. Tulemus on aga absoluutselt sada protsenti ja pluss veel pealegi. Andku mulle tootjad andeks, aga mina olen loobunud kõigi nende poes müüdavate lihade ostmisest, sest ma tean, et omatehtud on parem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 736 korda, sh täna 1)