Võimalusterohke haridusmaastik (5)

Helle Kahm

“Millised võiksid suure valla tingimustes olla suunad, mis aitavad meie lapsi üle kogu saare, meie merega ääristatud kodus?” kirjutab Saaremaa abivallavanem Helle Kahm. “Valikuid on palju. Nendest oma, meie kogukonnale sobivaima väljavalimine ja parimal moel töösse rakendamine on väljakutse.”

Sünnijärgselt annab loodus inimhingedele vähe aega lihtsalt naudiskleda ja piimast täis söönuna krooksudes oma heaolutunnet väljendada. Olelusvõitlus, uue eluga kohanemine on keeruline ja nõuab äsja lapsevanemaks saanutelt kogu elu jooksul omandatud tarkust ja tundlikku meelt. Kannatlikkust, kui laps on haige, ja kannatlikkust, kui kõik ei lähe nii, nagu loodetakse minevat. Keegi ei tea, milliseks kujunevad lapsukese vaimsed ja füüsilised võimed. Keskkond, geenid, distsipliin ja töötahe, suuremat või väiksemat rolli mängivad mõjud ja inimesed, isiklik õnnetäht.

Õigel ajal õige tugi

Ootus jääb alati, et kõigist meie lastest kasvaksid võimalikult iseseisvad ja hästi toimetulevad naised ja mehed, head pereliikmed, kaaslased. Kogukonna liikmed, võimetekohaste sotsiaalsete rollide ja oskuste kandjad.

Lapsed, kelle vajadused õpikeskkonnas on mitmekesisemat tuge nõudvad, kannavad tänapäeval nimetust haridusliku erivajadusega lapsed. Kuid laps on laps ja valdkonnas tugiteenuseid pakkuvad spetsialistid teavad, et õigel ajal ja õigel moel isikliku toimetuleku toetamine aitab lastel, samuti peredel, säilitada enesekindlust ja toime tulla haavatavusega, teha õigeid valikuid ja olla õnnelik. Keeruline on olla erinev sarnaste seas, keeruline lapsele, keeruline vanematele. Hoiakud ja sotsiaalne surve on tihtipeale ebaõiglased ja märgistavad.

Millised võiksid suure valla tingimustes olla suunad, mis aitavad meie lapsi üle kogu saare, meie merega ääristatud kodus?

Valikuid on palju. Nendest oma, meie kogukonnale sobivaima väljavalimine ja parimal moel töösse rakendamine on väljakutse. Samal moel edasi minna ei ole võimalik, sest koolitatud tugispetsialistide arv on väike ja kõigile koolidele neid praegu lihtsalt ei jätku. Ometi on kõigil lastel õigus saada vajaduse korral üldtoena logopeedi, eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi või psühholoogi abi, ja seda kooli sees. Olenemata kohast, kus haridusasutus asub. Tugispetsialistid, keda sugugi igale poole ei jätku, annavad aga mõnes paigas koormuse täis saamiseks tunde, on klassijuhatajad ja kaunistavad seinalehte. Lisaks on piirkondades erinevaid hindamismetoodikaid, erinev on kultuur ja arusaamad tugispetsialistide tegelikust võimekusest ja oskustest.

Teenus lapsele lähedale

Koolide kõrval on lasteaedade kaetus tugispetsialistidega hoopis lahendamata, seda ei nõua otseselt ka seadus, ometi on vajadus varase märkamise seisukohalt märkimisväärne. Ideaalses maailmas peavad õigeaegselt toe saama nii laps, lapsevanemad, klassikaaslased kui ka klassiõpetaja ning sellise maailma nimel tasub vaielda, katsetada ja otsustada.

Erinevad riigid ja ka Eesti erinevad piirkonnad on ühe võimalusena kasutanud tugimeeskondade koondamist ühise katuse alla, haridus- ja sotsiaalvaldkonna kompetentsid on ühendatud, samas pakutakse teenust lapsele võimalikult lähedal, lasteasutuses. See ei ole pelgalt uue meeskonna loomine ja pädevuste jagamine, see on uus maailmavaateline lähenemine lahendust vajavatele olukordadele. See on keskkonna kohandamine ja kõigi olukorraga silmitsi seisvate inimeste – on nad siis lapsed või täiskasvanud – kaasamine, toetamine ja õpetamine. See on üks võimalus pakkuda turvalist ja arendavat õpikeskkonda kõigile rühmas ja klassis viibijatele.

Lapsed peavad saama õppida, õpetajad peavad saama õpetada ja lapsevanemad peavad saama tööl olles kindlad olla, et nende lapsed on hoitud ja õpetatud neile võimetekohaselt, vajadusel tugispetsialistide poolt suunatult.


KOMMENTAAR

Anneli Tõru

Anneli Tõru, lapse­vanem:

Inimese jaoks on oluline turvatunne ning erinevad muutused või sündmused elus võivad seda tunnet kergesti mõjutada. Erivajadusega laps perekonnas muudab arusaamu ümbritsevas elus toimuvast väga olulisel määral ning tundlikkus ja haavatavus kasvavad. Seega on väga tähtis tuua perekonda tagasi stabiilsus, rõõm ja tulevik ning selles osas on arenemisruumi kõvasti. Meil Saaremaal tegelevad erivajadustega lastega väga head spetsialistid nii haridus-, tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonnas, kuid nende erinevate spetsialistide koostöö korraldamine ja info vahendamine on jäetud peamiselt lapsevanema kanda.

Meie lapsevanematena ei eelda, et keegi teine meie lapsi kasvataks või kantseldaks, aga ootaksime hästi toimivat koostööd erinevate instantside vahel, kus lapsevanem on võrdväärne partner ja et võimalikult palju lapse arendamiseks olulisi tegevusi on integreeritud koolipäeva sisse. Loodame, et kõik lapsed saavad võimetekohase hariduse koos vajaliku toega, ilma et perekond peaks selle võimaluse leidmiseks Saaremaalt lahkuma.


Gabriela Rooso,
sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist:

Praegu on erivajadustega ja puudega laste toetamise ja abi süsteem killustunud riigi- ja kohaliku omavalitsuse tasandite ning sotsiaal-, haridus- ja tervishoiusüsteemi vahel, mistõttu võib toimuda sarnaste tegevuste dubleerimine.

Selleks, et läheneda laste vajadustele terviklikult ning kasutada olemasolevaid rahalisi ressursse ja spetsialiste parimal moel, tuleks kohalikul tasandil ühe katuse alla koondada nii haridus- kui ka sotsiaalvaldkonna asjatundjad.

Näiteks tugiisikud, lapsehoidjad, eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid. Ideaalis võiks samas hoones toimuda ka esmatasandi tervishoiuteenuste osutamine.

Sellise keskuse loomise korral toimuks vajaduste terviklik hindamine ja toe pakkumine ühes kohas. Ehk vanem ei peaks enam abi saamiseks pöörduma mitme asutuse poole.

Keskuse loomisel tuleb arvesse võtta ka kohalikke olusid ning oma piirkonna laste ja perede vajadusi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 869 korda, sh täna 1)