Faktid, mis muudavad meie maailmapilti

“On teada fakt, et faktidel ei ole tänapäeval enam suuremat tähtsust,” kirjutab ettevõtja Maire Forsel, Leisi Lapikoja perenaine. “Inimesi köidab draama, veri ja pisarad ning meedia on varmas seda ära kasutama, pakkudes meile kamaluga negatiivseid uudiseid, nii et kui mõni hea uudis vahel ka sisse lipsab, siis ei panda seda suuremat tähele.”

Tulemuseks on moonutatud maailmapilt, mida vahel isegi faktide etteladumisega uuesti sirgeks muuta ei õnnestu, sest emotsioonid ja aju kipuvad omavahelises koostöös trikke tegema. Pealegi kipume uskuma seda, mida uskuda tahame. Nii ongi me maailmapilt kahetsusväärselt vildakas, ilma et ise sellest isegi teadlikud oleksime.

Kui su käest küsitakse, kas lõviosa maailma rahvastikust elab täna madala, keskmise või kõrge sissetulekutasemega maades, mida siis vastaksid? Või kui küsitakse, kas kõigist alla üheaastastest lastest maailmas on vaktsineeritud 20, 50 või 80 protsenti, millise variandi valiksid? Või kui suur protsent arengumaades elavatest tüdrukutest lõpetab põhikooli – kas 20, 40 või 60%?

Kipume valima halvima variandi

Kipume valima kõigist neist halvima variandi, sest meie maailmapilt ütleb, et arengumaades elab nii suur hulk rahvast, et kindlasti on enamus maailma rahvastikust madala sissetulekuga, kindlasti on seal enamus lapsi vaktsineerimata ja põhikooli lõpetavate tüdrukute protsent ei saa ju ometi suur olla, sest on üldteada, et arengumaades tüdrukud koolis ei käi.

Vale! Tegelikult elab lõviosa maailma rahvastikust keskmise sissetulekuga maades, 60% kõigist arengumaades elavatest tüdrukutest lõpetab põhikooli ja kõigist maailma lastest on vaktsineeritud lausa 80%.

Maailm on teinud viimase 200 aasta jooksul tohutu hüppe paremuse poole, ent ometi kipume uskuma, et kõik läheb kogu aeg halvemaks. Tegelik olukord on aga selline, et kui aastal 1800 elas ekstreemses vaesuses 85% maailma rahvastikust, siis aastaks 2017 vaid 9%. Kusjuures viimase 20 aasta jooksul on ekstreemselt vaeselt elavate inimeste arv vähenenud poole võrra. 1966. aastani oli äärmuslik vaesus maailmas norm, mitte erand. Kui keskmine eluiga oli 1800. aastal 31 aastat, siis mullu juba 72. Sambias oli mullu tervisenäitajate ja heaolutase sama, mis Rootsis 1921. aastal, ja Egiptuses samal tasemel kui Rootsis 1948. aastal. Malaisias elatakse praegu nagu Rootsis aastal 1975.

Kipume uskuma, et arengumaad on meist nii kaugele maha jäänud, et meie ja nende vahel haigutab üüratu lõhe, kuigi tegelikult see kaugeltki nii ei ole. Kogu maailm areneb ja elatustase paraneb igal pool. Samas on inimestel kombeks märgata halba rohkem kui head ja minevikku kiputakse enamasti pigem romantiseerima. Inimesed kipuvad halba unustama ja head mäletama, pealegi olime ju kõik minevikus noored ja noorus on alati ilus aeg.

Tegelikult on tohutult palju asju maailmas läinud aina paremaks. Kui 1975. aastal oli vähihaigete laste elulemus (elus pärast 5 aastat) 58%, siis 2010. aastal juba 80%. Kui 1970. aastal õppis põhikoolis 65% kõigist maailma lastest, siis 2015 oli neid juba 90%.

Puhast vett oli 1980. aastal vaid 58 protsendil rahvastikust, aastal 2015 aga juba 88 protsendil. Alla üheaastaseid lapsi oli 1980. aastal vaktsineeritud 22%, 2016. aastal aga juba 88%.

Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Ometi näitavad uuringud, et kui inimestelt küsida, kas maailm muutub sinu arvates paremaks või halvemaks, arvab üle poole vastanutest, et aina halvemaks. Märkame meedias peamiselt vaid halbu uudiseid ja ega ausalt öeldes neid häid ju eriti polegi. Sest hea uudis ei müü. Ja nii me lasemegi oma maailmapildil moonduda, arvates, et kõik läheb aina halvemaks.

Kuulen juba hääli, mis küsivad: “Aga kliimamuutused ja rahvaste ränne? Maa on ülerahvastatud ja rahvaarv aina kasvab!” Jah, ka see toimub, aga mitte nii, nagu meile on serveeritud. Nimelt ei sünni tänapäeval maailmas enam aina rohkem lapsi ja tulevikuprognoos on selline, et ka siis kasvab rahvaarv täiskasvanute, mitte laste arvelt. Mida kõrgem on inimeste elatustase, seda vähem lapsi sünnib. Täna on maailmas lapsi (0–15a) 2 miljardit ja prognooside järgi on neid aastal 2075 täpselt sama palju, kuigi ennustatakse, et selleks ajaks kasvab maailma rahvastik 11 miljardini.

Tulevik ei tundugi nii tume

Kui vaadata laste arvu peres näiteks Iraanis, Mehhikos, Indias, Egiptuses, Türgis või Sri Lankal, siis on seal juba praegu peredes keskmiselt kaks last, kuigi me ei kipu seda uskuma, sest meisse on kinnistunud, et nendes maades on kõigil naistel palju lapsi. Tegelikult on keskmiselt üle viie lapse peres vaid maailma kõige vaesemates piirkondades, mis moodustab 10% kogu maailma rahvastikust. Need on ka maad, kus laste suremus on tänapäevalgi veel kõrge, nagu näiteks Somaalia ja Mali. Ja need on ka rahvad, keda peaksime ekstreemsest vaesusest välja aitama ja seda püütakse ka teha, kuigi näiteks Melinda ja Bill Gates’i sihtasutus, mis on panustanud arengumaade tervishoidu ja haridusse miljardeid dollareid, on saanud väga palju kriitikat. “Kui te jätkate arengumaade toetamist, siis see tapab planeedi,” öeldakse neile. Tegelikult mõjub abiandmine nii, et need vanemad, kes on saanud ekstreemsest vaesusest välja, soetavad endale vähem lapsi, sest esiteks pole neil siis enam vaja lapsi töötegijateks sünnitada ja teiseks tekib neil uus unistus – anda oma lastele haridus, et neil oleks tulevikus parem elu. Keegi ei taha elada halvasti ja vaeselt, ka somaallased mitte.

Nii et maailma tulevik ei tundugi enam üleliia tume, kui statistikale eelarvamusteta otsa vaadata. Faktid selles loos pärinevad rootsi teadlase Hans Roslingu raamatust “Factfulness” (“Faktitäius”). Jääb loota, et see varsti ka eesti keelde tõlgitakse, et ka eestlased saaksid lugeda seda imeliselt lihtsalt kirjutatud, faktidele tuginevat raamatut, mille kohta autor ütleb, et tema eesmärk on murda meie valesid mõttemustreid ja aidata meil maailma paremini mõista.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 024 korda, sh täna 1)