Mis riigis ma küll elan? (7)


“Ma ei tea enam, mis riigis elan. Ameerika Ühendriigid on alati palju vigu teinud, aga vähemalt püüti toetada inimõigusi ja olla kenad nende vastu, kes tõesti hädas,” kirjutab Sõrve juurtega Edgar Kaskla, California ülikooli politoloogiaosakonna õppejõud.

Elan California osariigis, kus on palju immigrante, kaasa arvatud muidugi me ise. Koolides, kus poisid käisid, võis õpilased jagada umbes nii: kolmandik Aasia päritolu lapsi (peamiselt Vietnamist), kolmandik hispaaniakeelseid (nn latiinod, peamiselt Mehhikost), kolmandik “valgeid”.

Korea toidupoes käin tihti, sest see asub mu kodust jalutuskäigu kaugusel. Võitlen mammidega Lähis-Ida maadest, kui nende lemmikpoes Fresh Choice (tlk “värske valik” – toim) pannakse välja odavat aedvilja ega mõtlegi, et see on imelik või USA-le kuidagi ohtlik või kardetav.

Tahaksin lugejatele selgitada, missugune elu Ameerikas tegelikult on, sest USA president liialdab ja valetab. Ei ole mingisugust migrantide “invasiooni”, nagu ta ise seda nimetas. Hämmastav on see, et president ja valitsus sülitavad nüüd näkku mitte ainult ÜRO-le (lahkudes inimõiguste nõukogust), vaid ka Ameerika Ühendriikide põhiseadusele. Ütles ju president, et kõik protseduurid migrantidega tegelemiseks pole vajalikud ning pole tarvis “kohtunikke ega kohtuprotsesse”, vaid migrandid tuleks lihtsalt maalt välja visata.

Mingit kriisi ei ole

Kõigepealt selgituseks kõigile, kes USA-s ei ela: siin pole mingit immigratsioonikriisi olukorda.  Seda on kriisiks nimetanud president, kuigi sisseränne pole eriti muutunud juba aastaist 2008–2009.

Illegaalselt on maal umbes 10 miljonit inimest. See arv on kahanenud umbes 2 miljoni võrra – president Obama võimuloleku aastatest, mil maalt saadeti (muide, vaikselt) välja palju neid, kelle dokumendid, viisad ja tööload olid aegunud.

Kui Trump kandideeris, hakkas ta rääkima müüri ehitamisest, mis hoiaks migrante väljaspool. Rahvas hakkas koos temaga karjuma: “Build that wall!” (tlk ehitage see müür – toim). Aga milleks? Eriti keegi ju üle piiri ei tule, sest tööd pole pakkuda ning nüüd on kontrollid nii karmid, et keegi ei julgeks ehitus- ega põllumajandus­töö­dele tulla, teades, et immigratsiooniamet on kohe neil kaelas.

Milline on illegaalse migrandi imago USA-s – mehhiklane, kes on roninud üle aia ja jooksnud läbi kõrbe, et Ameerika kullamägedeni jõuda. Kunagi olid asjaolud teisiti. 1960-ndatel oli USA-Mehhiko piiri ületamine suhteliselt vaba, kuna majandus kasvas kiiresti ja tööjõudu oli hädasti tarvis, eriti põllutöödel. 1970-ndatel tõmbus majandus aga kokku, uut migratsioonilainet ei tekkinud, kuni president Reagani ajal otsustati toetada sõjaolukorda Nicaraguas, El Salvadoris ja Hondurases ning Reagani valitsus lubas sealt sõjapõgenikke Ameerika Ühendriikidesse.

Kui USA, Mehhiko ja Kanada vahel sõlmiti 1995 NAFTA ehk Põhja-Ameerika vabakaubandusleping, tuli USA-sse veel laine migrante. Seda peamiselt Mehhikost, kuna uued seadused NAFTA tõttu sundisid väiketalunikke (hispaania k campesinos) maalt lahkuma ning põllumajandust hakkasid juhtima suurfirmad kõigist kolmest lepinguriigist ( 20+ aastat hiljem on suurtootjate võim veelgi suurem).

Kui aastail 2004–2007 tõi majanduskasv buumi, oli sisserändajaid taas suur hulk, sest spekuleeriti kinnisvaraga ja ehitati nii palju, et tasus riskida. Tööd oli USA-s palju.

Viimase kahe nädala jooksul on palju kirjutatud muudatusest Ameerika migratsioonipoliitikas. Kõigepealt teatas valitsus, et piiri ületamine on kriminaalne tegu ning selle sooritajad arreteeritakse ja pannakse vanglasse.

Lapsed eraldatakse vanematest

See oli suur muudatus, sest läbi aastate on loata piiri ületamist peetud tsiviilkoodeksi rikkumiseks ning karistus oli lihtsalt tagasisaatmine. Teine muudatus oli laste eraldamine perest ja emadest, kui nad ületasid piiri illegaalselt. Isegi kui ametlikult ja legaalselt poliitasüüli paluda, viiakse lapsed siiski oma vanemate juurest minema. Endine Trumpi kampaania nõunik tekitas rahvas palju pahameelt, kui kommenteeris CNN-i saates pilkavalt Downi sündroomiga tüdrukut, kes piiril oma ema käest ära võeti.

Need uued seadused ja eksisteeriva seaduse tõlgendused, mis on migrantide elu raskemaks muutnud, on puhtalt fiktiivne kriisiolukord.  Kriisi ei ole, pole absoluutselt mingit immigratsioonikatastroofi, mida Trump väidab. Alati on neid, kes paluvad asüüli.

Kesk-Ameerikast tulevad näiteks mõned inimesed, kes on sattunud raskesse olukorda gängide tõttu. Teised põgenevad meeste eest, kes on neid peksnud või ahistanud. Neile aga asüüli enam ei anta, teatas USA peaprokurör Jeff Sessions. Nähtavasti ei peeta ahistamist siis enam inimõiguste rikkumiseks. Tuleb lihtsalt välja kannatada.

Märkima peab ka seda, et neid inimesi, kes mõne aasta eest põgenesid Süüriast, Jeemenist, Iraagist jne, on tuhandeid, aga mitte kümneid ega sadu tuhandeid. Seda väidavad Põhja-Ameerika kohta küll Trump ja tema meeskond, kuid sellist olukorda lihtsalt pole.

Elan kohas, kus migrante on palju ja kõik on normaalne. Kahjuks on ka neid, kes elavad kohtades, kus sisserännanuid on vähe, ent ometi usuvad nad presidendi juttu, mis sellest, et oma silmaga sellist olukorda ei näe. Usuvad, et “pruunid hordid” tulevad ja võtavad maa üle. Trumpi usutakse ka Eestis. Sellepärast võin kinnitada, et selline situatsioon on normaalne.

Mis on ebanormaalne, on valitsuse karm käitumine migrantidega, kes abi vajavad, ja president, kes mitte ainult ei luiska, vaid valetab rahvale ja inimesed usuvad neid valesid.

Ma ei tea enam, mis riigis ma elan.  Ameerika Ühendriigid on alati palju vigu teinud, aga vähemalt püüti toetada inimõigusi ja olla kenad nende vastu, kes tõesti hädas. Nüüd visatakse need inimesed puuri. Vabandan maailma ees. See olukord on lihtsalt jube.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 972 korda, sh täna 1)