Kuidas tänu aadlipreilile Arensburgist maailma naba sai (11)

PÄRAST ASFALDI EEMALDAMIST: Kivi täpse asukoha dokumenteeris arheoloog Garel Püüa ja toimetas kivi Saaremaa Muuseumi hoiule.
Foto: MAANUS MASING

Kuressaares on viimastel nädalatel üksjagu elevust tekitanud kesklinnas toimuvad tänavaehitustööd. Enne ehitamist tuleb antud juhul lammutada ja sel moel on nõukogudeaegse katendi alt välja koorunud üht-teist põnevat. Turuhoovi kaevu ja raekojaesise ilusa munakivikatte kõrval on ehk vähem tähelepanu äratanud raekoja eest leitud nn nullkivi.

Kuivõrd keskväljak asfalteeriti ajaloo mõttes suhteliselt hiljuti, siis leidus mäletajaid, kes nullkivi asukoha kätte näitasid. Kuidas tegutseda edasi? Lahendust otsitakse, mõtteid on mitmeid. Muuhulgas mõeldakse paigutada kivi lähedusse katendile seletav tekst või sümboolika.

Seda, et nullkivi kasutati Saaremaa peamiste teede alguspunkti määramiseks, pole enam vaja tõestada – vana maamärk toimis ka Eesti NSV ajal kuni keskväljaku asfalteerimiseni. Kuid lisaks on teada suuline pärimus, et keskväljakul asub ka nn nullmeridiaani tähis. Kas tegemist võiks olla sama kiviga?

“Esimene meridiaan”

Nullmeridiaani all mõistetakse üldjuhul Tsaari-Venemaa kartograafi Ivan Kirilovi töös “Atlas Vserossiiskoi Imperii” (1731–34) leiduva Venemaa üldkaardi kõige läänepoolsemat meridiaani. Kirillov mainib küll kaardi tiitellehel, et “esimene meridiaan” läbib Saaremaad ja Hiiumaad, kuid Arensburgist pole sõnagi. Geograaf Taavi Pae hinnangul on meridiaan Venemaa kaardil pigem Saaremaa idaosas. Kuna atlase väljaandmine rauges enne, kui Lääne-Eesti saarte kaart trükist ilmus, võiks ehk oletada, et Kirilov siinkandis ei käinud ja nullmeridiaani täpne asukoht jäi tema poolt määramata.

Selle tõdemusega oleks siiski kahju teemale joont alla tõmmata. Seetõttu kasutaksin juhust ja esitaksin kannatlikule lugejale mõned tolmunud teadusfaktid. Nende tõlgendamisel püüan mitte juuksekarva lõhki ajada ja piirduda üldiste oluliste andmetega.

Rootsi astronoom Pehr Wilhelm Wargentin (1717–1780) kirjeldab oma artiklis “Geographische Lage einiger Örter” (ilmus aastal 1769 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia väljaandes) ühte teaduslikku mõõtmistööd. 1752. aasta kolme päeva jooksul (11. septembril, 2. novembril ja 25. novembril) keskpäeval mõõdeti härra Wargentini poolt Rootsis Uppsalas teatud tulemus. Meile oluliseks teeb sündmuse üks teine härra, kelle nimi on August Nathanael Grischow (1726–1760), samuti astronoom, sündmuse ajal parajasti Peterburi Teaduste Akadeemia liige.

1. Grischow nimelt viibis tollases Arensburgis ja teostas täpselt samadel aegadel samu vaatlusi. Kuna Wargentin on oma ülestähendustes väga täpne, ei jäta ta mainimata, et härra Grischowi asukoha koordinaadid olid 58 kraadi 15 minutit ning 4 kraadi 50 minutit Uppsalast ida poole. Esimese numbripaari puhul on tegemist laiuskraadiga, mille kraadid sobivad ka tänasesse kaardisüsteemi.

Pikkuskraadi arvutamiseks on alusena võimalik kasutada Uppsala Ülikooli vanima observatooriumi praegust pikkuskraadi, mis on 17 kraadi ja 38 minutit. Liites sellele Wargentini kirja pandud suhtarvu 4 kraadi ja 50 minutit, saame Grischowi asukoha pikkuskraadiks 22 kraadi ja 28 minutit. Sellise pikkusega paraku täpset asukohta ei leia – puuduvad sekundid. Minut kraadides aga on kilomeeter maastikul. Lisaks võib kirjandusest leida viiteid, et pikkuskraadide määramine tollal oli võrdlemisi ebatäpne. Teades Grischo­wi mõõdistatud koordinaati kasvõi sekundi täpsusega, ei aitaks see meil siiski vajalikku asukohta leida. Sest näiteks kuidas võisid Wargentin ja Grischow teada, et nad teostavad oma mõõdistusi sekundipealt täpselt samal kellaajal? Omavaheliste tegevuste koordineerimine oli kahtlemata keeruline. Seetõttu tuleks meil vabaneda pikkuskraadidel näpuga järje ajamisest ja püüda leida muid abistavaid lisaandmeid.


VÄLJAVÕTE VANAST TEADUSÜLLITISEST: “Fondements des cartes du Cattegat et de la Baltique”, trükitud Pariisis 1754. aastal, leiame muu hulgas põhjaliku Grischowi mõõdistuste protsessi ja tulemuste kirjelduse. Kaks esimest prantsuskeelset lauset kõlavad tõlkes järgmiselt: Arensburg, merelinn, mis asub Öseli (Saaremaa) lõunarannikul. Linna keskel.

Väljendi au milieu täpne tõlkevaste eesti keeles on keskel, keskpunktis. Linna keskel! Millist kohta tollases Kuressaares võis rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane August Grischow silmas pidada? Kõige tõenäolisem vastus on, et mingit selgelt fikseeritud punkti keskväljakul!

Kuid igal punktil on teadupärast kaks koordinaati.

Noil aegadel oli just äsja avastatud, et maakera polegi täpselt kerakujuline. Selleks, et õige kuju üle mõõta ja mõõtmiste kaudu teada saada, korraldati sõna otseses mõttes ülemaailmne mõõdistustöö. Esimese asjana mõõdistasid prantslased 1736–39 Peruus paika ekvaatori. Edasi teostati üle kogu maailma, nii ülal- kui allpool ekvaatorit, veel 13 mõõdistustööd, millega koordineeriti ekvaatorile paralleelid. Loetleme ainult tuntumaid asukohti: neljandana Londonis, kuuendana Hea Lootuse neemel, kaheksandana Viinis, üheksandana Pariisis – ja 13. Arensburgis Grischowi poolt. Lugupeetud akadeemik viis meie tagasihoidliku kodulinna sõna otseses mõttes maailmakaardile!


LEHEKÜLG RAAMATUST “EDINBURGH ENCYCLOPEDIA”, 1832. Tabelis on vahetusse läinud Peterburi ja Arensburgi kohanimed, kusjuures laiuskraadid on õigel kohal. Seda, et linna nimeks on trükitud Arensberg, ei saa Šotimaal välja antud teosele pahaks panna.

Muide, tollasel Arensburgil ja Saaremaal oli August Grischowi südames väga eriline koht. Nimelt tutvus ta Saaremaa maanõuniku, Kõljala mõisaomaniku von Osten Sackeni tütre Marie Louisega, kellega ka abiellus. Tema viibimised Saaremaal olid nii pikaajalised, et põhjustasid kaasakadeemik Mihhail Lomonossovi pidevaid kaebusi ja nurinaid. Kahjuks suri Grischow vaid 36-aastaselt. Seetõttu on tema nähtav jälg ajaloos Lomonossovi omast mitme suurusjärgu võrra väiksem ja ta saavutustest teame võrdlemisi vähe.

Kuid nüüd võiksime pöörata pilgu nullkivile. Eesti teede ajaloo uurija Tõnu Raidi sõnul hakati Tsaari-Venemaal verstaposte paigaldama 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses. Teede mõõtmine pidi ju kuskilt algama, seetõttu määrati ka alguspunktid. Kas Grischow võis paigaldada tähise juba varem, näiteks 1752 ning see sama võeti hiljem ka teede nullpunktiks? Täiesti loogiline.

Vihje kivilt?

Esiteks pidi ta teadlasena hoolitsema selle eest, et (tollases mõistes) täpselt paika mõõdistatud punkti asukoht oleks selgelt fikseeritud. Kasvõi selleks, et seda saaks kontrollida. Teiseks aga ei paiknenud äsja välja kaevatud nullkivi üldse reakoja esise tänava teljel, mida ehk võiks eeldada tee alguspunktilt.

Kas kivi ise ei võiks anda mingi täiendava vihje? Esiteks köidab tähelepanu kivi pealispinna tsentris olev auk. Kauaaegne Saarte teedevalitsuse töötaja Aino Liigsoo mäletab, et seal asus ringjas metallplaat, mille pind oli sile. Plaadi praegune asukoht on teadmata. Samuti pole teada, kas selle pinnale võis kunagi olla midagi graveeritud.


NULLKIVI: Kivi pealispinnale on algselt raiutud kolmnurga kujutis nii, et seda ümbritsev pind on madalamal. Kolmnurga ja augu omavaheline asetus viitab sellele, et tipul võis algselt olla mingi tähendusrikas suund.

Arheoloog Garel Püüa tehtud fotol, mille ta tegi vahetult enne kivi eemaldamist, on näha, et kolmnurga tipp on suunatud edelasse (fotol vasemasse ülanurka). Kahjuks ei ole see mitte üheski mõttes tähendusrikas. Loogiline on arvata, et kivi on veidi tõstetud, pööratud ja võib-olla ka nihutatud mõne rutiinse tänavaremondi käigus 19.–20. sajandil. Munakivikate nagu iga teinegi vajab vahel uuendamist.

Pole küll täpselt teada, millal keskväljaku turuplatsi sillutis laoti meile teadaoleva mustriga. Tõenäoline on, et seda tehti 19. sajandi esimesel poolel või keskel, sest Friedrich Sigismund Sterni joonistatud linnavaadetel (umbes 1850–60) on raekojaesisel platsil vist juba munakivi.

Lõpuks võiks korraks analüüsida võimalust, et Grischowi algseks ülesandeks Saaremaal oli Kirilovi tööd lõpule viia ja selgitada välja Tsaari-Venemaa nullmeridiaani tegelik asukoht. Teada on, et August Grischow koostas Saaremaa kaardi. Väidetavalt olnud sellel aga väga palju kohanimesid valesti kirjutatud ja kaarti ametlikult vastu ei võetud. Igatahes tehti pärast Grischowi surma kaardi lõpetamine ülesandeks briti päritolu vene kartograafile Ivan (John) Truscottile (1721–86).

Töö ilmus lõpuks aastal 1770 Peterburis nimega “Nova De­scriptio Insulae Oseliae ad Observationes Astronomicas et Mensuras Geometricas a Grischovio Anno 1753 institutas exacta”. Võib-olla püüd määrata Kirilovi nullmeridiaani oligi algne põhjus, miks August Grischow üldse esimest korda Saaremaale sattus, siin endale armastuse leidis ja hiljem siit kuidagi lahkuda ei tahtnud?

Kokkuvõttes on eespool ehk antud piisavalt viiteid selleks, et Kuressaare kesklinnas toimuvate tööde käigus võiks nullkivi asukohas tähistada ka Arensburgi meridiaani ja Arensburgi XIII paralleeli ning ikkagi ka Kirilovi Tsaari-Venemaa nullmeridiaani.

Madis Nõmm, hobiajaloolane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 200 korda, sh täna 1)