Ott Paakspuu: Tänan kõiki, kes ulatasid abikäe!

Alates märtsist toetab vähiravifond “Kingitud elu” 57-aastase saarlase Ott Paakspuu kopsuvähiravi. Ravi toimib, mees elab ja ta pere on rõõmus.

Ott kirjutab: “Kui ma märtsis taotlesin toetust vähiravifondist, siis toetusin tegelikult ainult oma raviarsti optimismile, et see võib mind aidata. Mu enesetunne oli võrreldes hilissügisega kordades halvemaks läinud ja aprillikuu kujunes kõige tõsisemaks võitluseks.

Tööle ma enam ei jaksanud minna ja järjest rohkem kulus aega puhkamiseks enne hädavajalikke toiminguid ja pärast igat tõsisemat liigutust.

Sain aru, kui tõsises seisundis ma olin ja miks üldse mu raviarst kallist ravi soovitas. Juba veebruaris oli selge, et mu sõralisest kaaslane ei allunud keemiaravile sisuliselt üldse ja paljunes hoolega ka teistesse organitesse ning lümfidesse. Ma ei olnud tol hetkel võimeline enam millelegi mõtlema või kellegagi suhtlema – tahtsin ainult lamada ja omaette olla. Tõenäoliselt sain märtsi lõpus veel tööl käies ka mõne viiruse kaasa ja aprill kujunes tõsiseks katsumuseks nii mulle kui ka mu perele.

Kui abikaasa sai aru, et olukord pidevalt halveneb, siis vedas ta mind korduvalt perearsti juurde ja EMOsse ning nõudis, et midagi peab ju ometi saama teha, et mu hingamisraskusi leevendada. Perearst konsulteeris spetsialistidega, et leida sobiv põletikuvastane ravi, sest oli ju vaja tekkinud põletik saada kontrolli alla. Et sõita Tallinnasse ja saada uus doos eluliselt vajalikku ravi.

Praegu võin öelda, et kõik need rabelemised-sõidutamised-jne toimisid ning murdepunkt saabus kuskil mai keskpaigas. Abikaasa ütles, et järsku ma hakkasin naeratama ja ühel hetkel viskasin nalja.

Mida päev edasi, seda rohkem saime suhelda ja rääkida ka muudest asjadest peale minu halva enesetunde. Oma haigusloost loen, et elukas jääb järjest väiksemaks ja sõlmekesed kaovad-hajuvad.

Mu paranev enesetunne kinnitab seda, sest jalutan õues ja vaatlen oma koduümbrust. Pean plaane, mida kõike vaja oleks teha – ühtteist toimetavad pojad ja abikaasa ära minu juhendamisel. Mu ema oma selgematel silmapilkudel ka küsib, et kas ma saan terveks. Jah, saan!

Oma südames olen ääretult tänulik vähiravifondile ja oma perele. Tänan oma sõpru-sugulasi ja töökaaslasi, tuttavaid ja kõiki, kes ulatasid abikäe fondi kaudu ja ka muul moel. Tänan kõiki, kes elavad kaasa minu paranemisele ja on oma mõtetes minuga. Tänu fondile ja teile kõigile saan ma olla oma perega, näha väiksemate poiste sirgumist tublideks meesteks ja ka minu eakas ema saab elada meie juures.

Loodame, et meie lugu innustab paljusid toetama fondi, sest te olete ainus koht, kust inimesed kindlalt abi saavad.

Aitäh kõige eest ja ikka jaksu jätkamiseks!

Sirje ja Ott Paakspuu perega Saaremaalt”

Kingi Otile ja teistele abivajajatele aega, naeratusi, huumorimeelt, jutuainet muustki kui ainult halvast enesetundest: www.kingitudelu.ee/annetajale

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 814 korda, sh täna 1)