Kes küll lõpetaks metslooma piinad? (6)

Heiki Valner

“Keskkonnainspektsioon abi ei taganud, vigastatud metskits Saaremaal jäeti piinarikast surma ootama,” kirjutab Eestimaa loomakaitse liidu juhatuse liige Heiki Valner.

Möödunud nädala reede kinnitas taaskord mu teadmist, et kehtiv süsteem ei suuda operatiivselt aidata liiklusõnnetuses viga saanud metsloomi ega -linde. Uskuge mind, olen taolisi elukaid näinud sadu ja sadu kordi. Vähe sellest! Ma olen ise neid halastussurmasid kümneid ja kümneid kordi oma käega ellu viinud, vaatamata sellele, et iga mu keharakk taolisele tegutsemisele vastu tõrgub. “Ka see on loomakaitse, kui ma nad piinadest vabastan!” lohutan ma ikka ennast.

Ühel heal päeval viis-kuus aastat tagasi, pärast järjekordsele kitsele kuuli pähe kihutamist sai aga villand. Tapmine ise oli aga igati õigustatud – vaesel loomal olid kõikidel jalgadel lahtised luumurrud. Lugu juhtus reedesel päeval ja keskkonnainspektsioonist vastati mu Õismäel elavale sõbrale umbes nii: “Kulla mees! Leidsite ka päeva, millal kits alla ajada! Ja veel pärastlõunal! Kustkohast ma selle jahimehe nüüd teie arust kohe võtma peaksin? Ärge muretsege, küll ta ise ära sureb!”

Nii sõbramees mulle viimases hädas helistaski, sest metslooma piinade ja karjumise vahetu tunnistamine oli ta jaoks liialt julm. See oli ka viimane hädatapp ja rohkem ma loomi tapnud pole, sest see pole see tegevus, mida teha tahaksin. Seda võiksid teised teha, aga nad ei jõua ju kohale!

Jahimehi ei maksa sarjata

Jahimeeste sarjamine on põhjendamatu. Need püssimehed on samamoodi vabatahtlikud nagu minagi, kes selle eest palka ei saa. Jahimeestel pole mingit sundi 24/7 valves olla ja nad käivad ka päristööl, et elus püsida. Ka on neil ilmselt perega seotud kohustused.

Kas te olete näinud jahimehest pangatöötajat või ehitajat, kellel relv alati tööl kaasas on? Või poemüüjat? Ilmselt mitte. Kas teile tundub loogiline, et nii kui keskkonnainspektsiooni asjapulk teatab allaaetud kitsest, jätab kirurgist jahimees patsiendi operatsioonilauale, haarab püssi ja tormab vaest loomakest piinadest vabastama? Loomulikult nii ei tehta ja ei hakata ka kunagi tegema. Järelikult on vaja nõuka-ajast pärandina kaasataritud arusaamisi muuta.

Aga kiruks siis autojuhti, sest temast sai kõik alguse? Loomad aga võivad teele joosta täiesti ootamatult ja selle eest pole kaitstud isegi kõikse-kõikse paremad juhid.

Meedias pasundavad riigipalgalised, et ära jäta looma vedelema ja anna teada. Kõik õige, aga autojuht ju andis teada või vähemalt 1313 oli juba asjaga kursis!

Tegin aastaid tagasi ettepaneku, et politseinikud võiksid hädatappe ilma iga lasuga kaasneva megasuure bürokraatiata teha. Nagu selgus, pole politseinikud valmis loomi tulistama.

Linnastunud veebiloomakaitsjad arvavad kindlasti, et iga metsloom tuleb kohe ravile saata. Majanduslikult pole see võimalik, sest luumurdude lappimine on väga kallis. Ka taastusravi on väga pikk ja ühele õigele metsaasukale on oma loodusliku vaenlase, inimese lähedalolek ülimalt stressirohke. Seetõttu ei poolda ma ka väga pikalevenivat ravi metsloomadele – nad surevad lihtsalt hirmust meie juures ära! Noorloomadega on teine lugu, aga metsloomadest lemmikloomade tegemine on hoopis teine teema.

Kuivastu maantee 125. kilomeeter, üsna Kuressaare lähedal. Masas, Pidula reklaamtahvli lähistel sai kits kolmveerand üheksa paiku autolt löögi ja lamas sealsamas põllul.

Mulle helistati 20.55. Helistasin kohe kohalikele jahimeestele, et mingu tõmmaku maha – loom ise püsti ei saa ja piinleb. Vastasid, et ei tohi, kuna see on teine jahipiirkond. Olgu, helistasin siis kell 20.59 keskkonnainspektsiooni numbrile 1313 ja andsin teate edasi. Neidis vastas viisakalt: “Me juba teame ja andsime Kaali jahimeestele edasi. Neil on täna paraku suur pidupäev, aga ehk nad leiavad siiski kellegi asendama.”

Kuna olin veendunud, et kõik Saaremaa jahimehed ei saa olla korraga Pärnus kokkutulekul, siis loom hukatakse kiirelt. Usalda, aga kontrolli – kitsele abi otsima hakanud inimene juhatas mind vigastatud looma juurde. Kohale jõudsin veidi enne poolt ühtteist ja loom piinles endiselt. Mööda sõitis politseipatrull ja mina paluma, et olge meheks ja laske vaene loom maha.

“Ei lase! Ei taha looma lasta, aga sina pargi oma auto õieti, kohe on praamilt masinad tulemas! Liikluseeskirja tuleb ikka täita!”

“Jess boss!”

Oi ma olin kuri! Facebookis andsin sellest ka ilmarahvale teada: “[Kits on] Elus, püüab tõusta, aga ei saa, iniseb vahelduva eduga, orgunnisin abi, umbes 20 minuti pärast ta piinad lõppevad.”

Rikkusime looma päästes seadust

Kitse piinad lõppesid umbes veerand tundi hiljem kiirelt ja loodan, et ka suurema valuta.

Ma ei tea, kelle jahipiirkond see oli ja kas ma ka võisin looma tappa, aga mind see ei huvita, sest antud juhul oli prioriteet piinade lõpetamine. Kaevake kohtusse, kui tahate, aga kas taolistel juhtudel peab kindlasti päästikule vajutama Kaali jahiseltsi liige või võib seda teha ka mõni Sääre jahimees?

Eesti vabariik on kõikse keskkonna- ja loomasõbralikum riik maamuna peal, sest meil on lausa kolm suurt ametkonda, kes looduse ja loomade jaoks loodud. Keskkonnaministeerium, keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon – aga ikka ei saa nad hakkama. Siia lisame veel omavalitsuste keskkonna­ametid ja -ametnikud, kes kõik looduse eest justkui rügavad.

Et teie enesetunne veel halvemaks läheks, siis võtke teadmiseks, et selle kitseproua udar oli piima täis ja see tähendab seda, et tegelikult tappis see auto kaks metslooma.

P.S. Tänan nimesid nimetamata oma paari tuttavat Saaremaal, kes mulle ja kitsele appi tõttasid. Teist oli rohkem kasu kui ametnikearmeest ja ilma teieta oleks see vaene loom pidanud vähemalt esmaspäevani kannatama! Miks ma nimeliselt ei täna? Aga sellepärast, et ilmselt rikkusime metskitse päästes umbes 50 määrust ja seadust ning ma ei taha neile probleeme. Meie ametnikkond ja politsei nimelt loomi aidata ei suuda.

Palun ka vastavate ametkondade esindajail mitte hakata õigustama, et kahetsusväärne olukord oli erandlik ning tingitud jahimeeste kokkutulekust! See on ikka reegel selles riigis! Jääme ikka ausaks!

Lühendatult blogist heikivalner.blogspot.com


 

KOMMENTAAR
Leili Tuul, keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik: Keskkonnainfo telefoni 1313 haldab häirekeskus, kes vastavalt saadud infole edasi tegutseb.

Lea Rämmeld, häirekeskuse abi- ja infokeskuse juht: Häirekeskusesse helistati seoses Kuressaare lähedal viga saanud kitsetallega kolmel korral. Helistas kaks inimest. Pärast esimest kõnet edastasime info vigastatud loomast kohe ka selle piirkonna jahimehele ning kordasime jahimehele palvet pärast seda, kui meile helistati uuesti, et abi pole veel saabunud. Kahjuks olid sellel päeval paljud jahimehed mandril ning seetõttu kiire abi saatmine raskendatud.

Teet Koitjärv, keskkonnaameti nõunik: Metslooma piinad võib lõpetada igaüks, kes on selleks ise võimeline ning sellega ennast ja teisi ohtu ei sea. Üldjuhul tasub siiski oodata jahimehe või veterinaari saabumist. Keskkonnaametile ei antud sellest kitsest teada seetõttu, et häirekeskusel oli tagasiside jahimehelt, et abi saatmisega kitsele tegeletakse. Kui meil oleks olnud info, et mitte keegi ei saa kitsele appi minna, siis oleks olnud vajalik keskkonnaameti informeerimine sellest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 270 korda, sh täna 1)