Hing vajab hoidmist (8)

Aare Rüütel

“Igal inimesel on hing. Me ütleme, et hing on veel sees, see tähendab oleme elus,” väidab Aare Rüütel, SA Kadunud tegevjuht ja usuteaduse instituudi 2. kursuse hingehoiu eriala üliõpilane.

Meie emakeel on lihtsalt imeline, kirjeldamaks hinge. Teame, et hinge saab kinni hoida ja on kordi, mil ta on meil ainult paelaga kaelas. Hing ei läigi mitte kunagi nagu vahel meie süda, vaid hing on haige.

Mõnikord osa meist millegipärast ütleb, et “oma hinges ma olen sinuga, kuid sõnades ma sind praegu toetada ei saa”. Hingele saab lüüa kella, hinge eest tuleb hoolt kanda ja hinge on karjatatud. See viimane kõlab veidi kiriklikult. Aga nii sada aastat tagasi, kui kirikud talupoegi ja härrasrahvast püsti täis olid, tegeleski pastor suuresti nende hingede karjatamisega. Ka pastorit kutsuti nii – hingekarjane. Täna on kirikud tühjad ja pastori hingekarjaseks kutsumine on ehk veel meie vanavanematel meeles.

Nii nagu meie keha, vajab ka meie hing hoolt ja hoidmist. Meie keeles on selleks veel üks sõna – hingehoidja, aga kui küsida, siis keegi väga ei tea, mida see sõna tähendab ja mida hingehoidja teeb.

Millal me ise selles kiirustavas maailmas oma hinge peale üldse mõtleme? Kas siis, kui sisse-välja hingame? Vaevalt, sest see on meile nii enesestmõistetav, et milleks küll kallist aega kulutada ja tänada kõrgemat jõudu meile antud elu eest, mille jätkumiseks on vaja pidevalt hingata.

Hing tuleb meile enamasti meelde alles siis, kui meie ümber kõik äkitselt vaikseks jääb. Vaikseks, väga vaikseks jääb haiglapalatis, olles saanud kuulda vähidiagnoosi. Vaikseks jääb hooldekodus, kui meid sinna sõidutanud lapsed süüd tundes või pisaraid neelates lahkunud on.

Vaikseks jääb kodus, kui meie tulema pidanud laps ei tule, ei tule ka järgnevatel päevadel ja jääbki teadmata kadunuks. Selline vaikus mitte ainult ei tuleta meile meelde hinge, vaid see tahaks meil hinge seest süüa. Sellisel ajal me ei taha olla üksi, me igatseme, et tuleks keegi, kes on meiega koos, kas või käiks koos meiega mõne aja.

Seda hingehoidja teebki – ta tuleb ja on koos meiega ja käib koos meiega mõne aja. Siis, kui meil raske on, siis kui me äkitselt väga üksi oleme.

Saaremaal ei ole täna tööl mitte ühtegi hingehoidjat. Vallast öeldi mulle, et altpoolt pole neile signaale sellisest vajadusest tulnud ja niisama minu arvamuse peale, et hingehoidjat on väga vaja, töökohti luua ei saa. Hooldekodude juhatajad ja Kuressaare haigla ütlevad mulle, et nende asutustes on hingehoidjat vaja.

Mina oma kümne aasta kadunud inimeste otsimise praktikast tean, et hingele tuge vajavad kadunud inimese lähedased iga kord. Saaremaa enam kui kolmekümne tuhande hinge hoidmiseks läheb vaja väga mitut hingehoidjat, kes on kindlaid päevi haiglas ja hooldekodudes ja käivad vajaduspõhiselt regulaarselt kodudes.

Kuidas seda tööd finantseerida ja kuidas riik ja vald sellega kaasa saada, miks, kellele ja millal hinge hoidmist vaja on ja mis see hing siis ikkagi on, kõigest sellest räägime laupäeva õhtuti kella neljast kuueni vastavatud hinge tervise raamatupoes OtsijaTeePeatus Kuressaares Kauba 5. Vestlusõhtud on kohvipausiga. Sama toimub pühapäeviti juulikuus Karja kirikus – hinge hoidmisest räägime huvitatutega hommikul tund enne teenistust, üheksast kümneni ja peale teenistust kella ühest viieni õhtul. Soovi korral üks ühele hingehoidlikud kohtumised minuga saab ette kokku leppida telefoni teel 524 2776, Aare Rüütel.

Hinge hoidmise eest ei tule tasuda usaldajatel, vaid tasu selle töö eest saab olema hoitud kogukonna ettevõtjate ja edukate inimeste toel Saaremaalt ning kaugemalt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 776 korda, sh täna 1)