Kes hoolib Orissaarest tegelikult? (62)

Katrin Pauts

“Kui veel eelmisel aastal saatis Orissaare elamusfestivali I Land Sound valdavalt kiidukoor, siis tänavu tõuseb märksa häälekamalt esile tõrksat meelsust,” kirjutab Muhu krimikirjanik Katrin Pauts. “Orissaare rahvas on hakanud järele mõtlema, mida neljaks päevaks alevikku sisse vajuv mitme tuhande pealine rahvamass õieti kaasa toob.”

Rahvasuus on võõrapärase nimega festival juba mugandunud “Ei läind saundiks” ja kui teistsuguseid arvamusi austama ei õpita, võib ehk vabalt nii minnagi.

Eelmisel aastal torkisin herilasepesa, kui julgesin Facebookis iitsatada, et festivalimüral detsibelle maha keerataks, sest mulle ei tundunud päris normaalne, et pean 7 km kaugusel Muhus ehast koiduni mingit Saaremaa tümakat taluma.

Mu esimene palve oli väga viisakas, aga sellele enam viisakalt ei vastatud. Mind kukuti mõnitama ja alandama, nii et muutsin ka ise tooni. Külafolklooris Orissaare krahvideks ristitud võimukas ringkond jäigi mu peale kauna kandma ja aasta läbi leidsin siit ja sealt tigedaid väiteid, nagu üritaks ma festivali üldse ära keelata ning õõnestaks pahatahtlikult püha üritust, mis toovat Orissaarde ainult õnne ja õitsengut. Üks proua läks koguni nii hoogu, et kukkus sappi pritsima mu kirjastuse lehel.

Olen Muhu elanik, viibin Orissaarest füüsiliselt ohutus kauguses. Ma ei tihka mõeldagi, mis toimub kohapeal. Kohalik linnuke siristas mulle kõrva, et kui vallavalitsuses toimus festivali teemal arupidamine, olevat korraldajate tiimi liige vastastele nähvanud: kui festival ei meeldi, saab selleks ajaks ju Orissaarest ära sõita.

Ise olen katsetest tsiviliseeritult arutleda ammuilma loobunud ja räägin keelt, mida, nagu näib, paremini mõigatakse – olen sarkastiline ja nähvan vastu. Ega see ilus ole, küll aga on see õpetlik näide, milleni ülbus viia võib. Kindlasti mitte leppimise ja positiivse suhtumiseni.

Festival paisus liiga suureks?

Sel aastal tõmbasid korraldajad endale pangetäie külma vett kaela ning peavad tagasisidest ilmselt palju järeldusi tegema. Kiidulaulust hoogu ja julgust ammutanult toodi Orissaarde kohale mitu tuhat külalist rohkem kui mullu. Väike vaikne Orissaare sai alles tänavu tõeliselt tunda, mida suurürituse tallermaaks olek inimeste argiellu kaasa toob.

Festivalipublik olevat ummistanud randa viiva tee. Põõsaalused olnud lamavaid hipstereid ning nende telke ja autosid täis. Kõlarid toodud Illikult alevi keskele ja lärmi eest polevat saanud enam kuhugi peitu minna.

Facebooki-grupis palub end kohalike eakate esindajaks nimetanu korraldajatel arvestada, et alevikus siiski ka elatakse. Kellelgi ei ole õigust võtta inimestelt kodurahu. “Ainult neli päeva” ei ole õigustus, nii kaua järjest magamata olla ei luba mõne inimese terviski.

Mu tuttavaid käis sel üritusel palju, kõik nad tulid Tallinnast. Nemad on rõõsad ja rahul, nende vaatevinklist oli pidu tore, kuigi mõni ehk ei teagi, kus ta täpsemini käis – sõitis vist üle mere kuhugi Saaremaale. Pole tema asi, mida kohalik talus ja tundis.

Mida festival Orissaarele pikemas plaanis tähendab, peab aeg alles näitama. Orissaare on mulle vana tuttav. Seal lõpetasin gümnaasiumi. Seal käin paar korda nädalas pakiautomaadist saadetisi toomas ning kaupluses – käin seetõttu, et Orissaarde on mugavam minna kui Liivale, poole teekonna eest kannab hoolt liinibuss. Kas sinna aga muidu jalga tõstaksin? Vaevalt.

Teha ega vaadata ei ole võõral Orissaares endiselt midagi. Koolivaheajal liigub rahvast imevähe, ükski äri ei näi eriliselt õitsevat. Kinnisvaraportaalides tuulates näen, et suur osa kunagisi teenindus- ja kaubandushooneid on müüki pandud.

Millal me räägime argipäevast?

Muidugi oleks narr asetada kogu vastutus piirkonna arengu eest ainult ühele meelelahutusüritusele ja ma ei teekski seda, kui ei kuuleks korraldustiimi andunud jüngrite hulgast pidevalt hõikeid “õitsengust”, mida festival olevat kaasa toonud. Selle eest tuleks justkui lõpmatut tänumeelt üles näidata ja kõik ebamugavused virisemata välja kannatada. Milles väljendub õitseng sinisel esmaspäeval, kui hipsterid end puu alt püsti ajavad, magamiskotid kokku pakivad ja Tallinna bussi peale lähevad? Kas tühjade silmaavadega hooned saavad nüüd maagilisel moel uue elu? Noored leiavad nelja juulipäeva näol piisavalt motivatsiooni Orissaarde paigale jääda? Kas jutud “õitsengust” pole ehk ennatlikud ja suurelised? Maagilist võtit, mis Orissaare argipäeva uue elu sisse puhuks, ei ole ju veel leitud, neljapäevased festivalid ja lauamänguõhtud endises internaatkoolis on kosmeetika, mitte ravim.

Ehk tõesti teatakse Orissaaret tänu festivalile veidi rohkem, kuigi siin tegi asulale poolkogemata suurema teene teletäht Hannes Võrno – tema juurutatud “Orissaare seenelist” teab iga eestlane. Kui tahtmine kodukanti kaardile tuua on tõesti nii suur, oleks ehk festivali nimest alustada võinud? Miks mitte järgida Hiiumaa tuntuima festivali “Kalana saund” eeskuju?

Mulle annab ingliskeelne peenutsev nimi selge signaali, kuhu on üritus tegelikult sihitud – Orissaarest välja, kohalikust rahvast mööda. Saan mõnes mõttes aru Orissaare esialgsest vaimustusest. On meelitav küll, kui rikas trendirahvas, kes tavaliselt sellise jumalast hüljatud paiga poolegi ei vaata, Orissaares peatuse teha suvatseb. Teise külje pealt vaadates on ajutiselt kõrgenenud huvi asula vastu enesepettus, kui selle jaoks peab ajutiselt kohale tassima kaupu ja teenuseid, millest Orissaares argipäeviti vaid und näha võib. Sama teeks välja, kui ootaksin Ameerikast jõukat onupoega ja laenaksin tema visiidi ajaks paremat mööblit kokku ning võõpaksin koitanud fassaadi üle, et korraks muljet avaldada. Kui homme ainsa reisijana bussis Orissaarde sõidan, valitseb seal kindlasti jälle vana tuttav rauge tühjus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 5 642 korda, sh täna 1)