Soomlasest taluomanik kinkis Muhu muuseumile ihaldatud pilli

KÕLAB HÄSTI: Meelis Mereäär tahab kingiks saadud harmooniumi koos teiste pillidega väljapanekuks teha.
MAI MERISTE

Hiljuti Koguva külas Tõnise talukompleksi soetanud soomlane Risto Kurki-Suonio loovutas Muhu muuseumile mitu väärtuslikku eksponaati.

Muhu muuseumi teaduri Eda Maripuu sõnul teeb erilist heameelt muuseumile antud miniatuurne harmoonium, mille oma kätega tegi Tõnise talust pärit koolmeister Jaan Schmuul. “Ma ei tea, kas kõik minuga nõus on, aga minu jaoks on see viimase kümne aasta üks olulisem eksponaat Muhu muuseumile,” ütles Maripuu. “Sellest ilmajäämine oleks ikka kohutav kaotus olnud.”

Asjaolu, et muuseumil õnnestus saada Koguva küla päritolu muusikariist, oli Maripuu sõnul väga õnnelik juhus. Harmooniumi olemasolu oli muuseumile kogu aeg teada. Kuivõrd Tõnise talu võlgadesse jäänud endisel omanikul oli komme talu asju usinasti müügiks pakkuda, siis hoidis muuseumirahvas hinge kinni pidades pöialt, et väärtuslik harmoonium ikka Muhusse jääks.

Jaan Schmuul (1850–1937) oli Koguva Koolielus 27 aastat kooliõpetaja. Nagu kõik Muhu mehed, oli ka tema osav käsitöös ja harmoonium on tema valmistatud. Suvel püüdis kala ja sõitis merd. Tema poeg on Juhan Smuuli monoloogide Mihkel Schmuul, kes oli mitmetel laevadel kapteniks.

Jaan Schmuul valmistas harmooniumi ilmselt 19. sajandi viimases veerandis ja kasutas seda lastele kirikulaulu õpetamiseks. Võrreldes kandlega, mille tegemisega tänapäevalgi paljud hakkama saavad, on harmooniumi ikkagi keerulisem meisterdada.

Muhu muuseumis seni eksponaadina arvel olev harmoonium soetati antiigiärist paarkümmend aastat tagasi ja pole Muhu muuseumi seisukohalt pooltki nii armas. “Praegune on meie jaoks pigem butafooria väärtusega, sest sel puudub igasugune side Muhuga,” selgitas Eda Maripuu. Just pilli päritolu ja teadmine selle valmistajast teeb Tõnise talust saadud väikese harmooniumi nii väärtuslikuks.

Muhu muuseumi juhataja Meelis Mereäär ütles, et vana harmoonium annab välja päris ilusaid kõrgeid helisid ja tundub olevat korralikult hääles veel praegugi. Kõlapilt meenutab Tõnise talu rariteedil natuke orelit ja natuke suupilli.

Eda Maripuu rääkis, et lisaks harmooniumile sai muuseum talu uuelt omanikult muuseumi kogudesse talus valmistatud tekstiili ja muidki asju, mis kõik pikemaajaliseks säilitamiseks ei kõlba. Talust saadi ka kolhoosnike tööraamatuid ja vanu koolivihikuid, mille kõigi arvele võtmine pole ka veel kindel. Seevastu väga põnevaks hindas Eda Maripuu Tõnise talu perepoegade 1950ndate lõpus Kanadast koju saatetud kirju, mis kirjeldustega Kanada elust pakkusid suurt kontrasti kolhoosikorrale allutatud Muhumaale.

Meelis Mereäär rääkis, et muuseumile on aastate jooksul laekunud üksjagu muusikariistu, millest ilmselt tulevikus väljapanek teha. Muhu muuseumi kogus on koolijuhi Mihkel Pallase (1878–1962) viiul, Madis Raunmägi (1882–1964) trompet ning Kõmsi kooli õpetaja ja Hanila külakapelli liikme Vello Tüüri valmistatud väikekannel. Kogus on ka Herbert Äkke 1940. aastal Tamsalust ostetud lõõts­pill Hornung, samuti Juhan Smuulile Aafrikas kingitud trumm, mille Nõukogude Liidu kirjanike liidu esimees Nikolai Tihhonov olla Lenini preemia üleandmise banketil lõhki löönud.

Muuseumi varanduse hulgas leidub Eda Maripuu sõnul ka üks kolme sektsiooniga ning uushõbeda ja värvilise paberiga kaunistatud lõõtspill. Suulise pärimuse kohaselt valmistas pilli kuulus Muhu sepp ja pillimeister Andrus Müüripeal (1877–1945). Ühe jutu järgi häälestas Andrus pille öösel. See oli nii täpne töö, et kärbes ka ei tohtinud sumiseda. Seetõttu olevat meister lasknud kõik lambad ära tappa, kui need oma määgimisega pilli häälestamist segasid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 699 korda, sh täna 1)