Kuumus vaevab ka lemmikloomi (1)

“Palavatel suvepäevadel võib lemmiklooma tervist ohustada nii ülekuumenemine kui ka rannast “hangitud” sinivetikamürgistus,” ütleb Kuressaares tegutsev loomaarst Lea Hioväin.

Lea Hioväin

Kuuma ilmaga oleme vaevas me kõik – nii kahe- kui ka neljajalgsed. Parata pole midagi – tuleb hakkama saada. Kui inimene on teadlik, kuidas palavaga käituda, mida on mõistlik teha ja mida mitte, küllap tuleb ta toime ka oma looma heaolu eest hoolitsemisega.

Tuleb ju looma puhul silmas pidada sedasama – et kuumus talle liiga ei teeks.

Kõige parem on tal lasta olla varjus ja vilus, võimalusel siseruumides. Samuti peab olema puhas vesi loomale igal ajal kättesaadav.

Nii nagu kuumus ohustab päikese käes intensiivse füüsilise töö tegijaid ja sportlasi, ei maksa ka loomale palavaga kehalist koormust anda. Sama kehtib ka lihtsalt linnas jalutades.

Hoia lemmikul silm peal!

Olen näinud, kui kaks neiut kesklinnas omavahel pikalt jutlema jäid, ühel oli rihma otsas tumedakarvaline prantsuse buldog, kes ilmselgelt vaevles kuumal asfaldil lauspäikese käes, aga omanikul oli nii põnev teema pooleli, et tal polnud aega seda märgata.

Kui koeraga pikemale jalutusringile minna, peaks tema peremees või perenaine samuti vaatama omaenda enesetunde järgi – kas ta ise tahaks sellise ilmaga jalutada. Ning kui siiski minna, tuleb koeral kindlasti silm peal hoida, mitte jääda ise autosse telefoni näppima, lastes koera omapead jooksma.

Samuti ei ole mõistlik koera kaasa võtta suveüritustele. Me kõik oleme näinud hirmunud koerasilmi, end omaniku jalgade vastu suruvaid või täielikult apaatseid koeri, kes tohutu rahvahulga, tümaka ja grillisuitsu sees üritavad hakkama saada.

Palaval ajal oma lemmikut üksi autosse jätta pole samuti mõislik – isegi siis, kui aken poolavatuna hoida. Tõsi, vahel on looma autosse jätmine vältimatu – kui on tarvis näiteks poes käia. Siis aga tuleb auto parkida varju, et loomal ei tekiks ülekuumenemise ohtu. Selliseid juhtumeid, mis omaniku ettevaatamatuse tõttu on lõppenud kurvalt, on paraku ette tulnud.

Pikakarvalise koera kasukale on ehk mõistlik lasta suveks teha “lõvilõige” – pole ju loomal villakasukaga kuumal ajal sugugi kerge.

Võimalusel võib koera võtta kaasa veekogu äärde, et temagi saaks seal end jahutada. Siis aga tuleb vaadata, kas suplema minek on lemmiku jaoks ohutu.

Kahjuks me ei saa koeral keelata soolast merevett lakkuda – ta teeb seda niikuinii. Teinekord leiab ta rannast surnud ogalikke või midagi muud põnevat, mida hea meelega nosida. Tagajärjeks võivad olla seedehäired ja oksendamine. Sellisel juhul aga ei ole mõistlik ootama jääda, et “äkki see läheb iseenesest üle”, vaid tuleb loomaarsti poole pöörduda.

Sinivetikas “jala pealt” ei tapa

Koerte jaoks on müügil spetsiaalsed pastad, mis sisaldavad kootava toimega aineid ja soolestiku mikrofloorat taastavaid baktereid. Selline toode võiks alati kodus tallel olla, et seda seedehäire korral kasutada. Näiteks siis, kui koer on nahka pannud maha kukkunud grill-liha tüki, lapselt näpatud jäätise või kommi. Või siis neelanud sinivetikat sisaldavat merevett.

Praeguste kuumade ilmadega on sinivetikas võimust võtnud ka Saaremaa randades.

Kui rannas on sinivetikas, on seda ka silmaga näha. Kui ikka märkate adru sees siniseid laike ning ise sellisesse vette ei taha minna, ei maksa seda lasta teha ka oma koeral.

Sinivetikas on mürgine, ent kindlasti ei tapa see looma “jala pealt” – et koer käis ujumas ja suri.

Kui see on siiski juhtunud, ei saa – vähemalt nii kaua, kuni looma surma põhjust ei ole uuritud – väita, et surma põhjustas just sinivetikat sisaldava vee joomine.

Kui loom on ootamatult siiski surnud, on tal olnud kindlasti mõni kaasnev terviseprobleem, ta on saanud südamerabanduse või on tal lisaks mürgistusele olnud mingi haigus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 646 korda, sh täna 1)