LIHVIME KIVID EHETEKS (2)

Gilleke Kopamees koos tütar Pärliga.

Gilleke Kopamehe suur ja ilmselgelt pöördumatu armastus värviliste kivikeste vastu ja soov neist kivikestest välja lihvida sinna looduse poolt peidetud ainulaadsed ehted sai alguse Ameerikas, kuhu ta läks aastaks indiaanlasi uurima. Seal nägi ta üht uhket sõrmust ja kuuldes, et kandja on selle ehte oma kätega meisterdanud, oligi uuele harrastusele sõrm antud. Ilmselt süda ka.

“Sattusin ühele indiaanlaste festivalile, kus enamikel naistel olid türkiisehted. Ja siis ma sain aru – jee, seda ma tahan teha! Minu jaoks ei olnudki see kivideni jõudmine mingi üllatus. Ehete tegemist olen ma elus palju näinud, ma kasvasin ju ehete tegemise sees. Ema-isa tegid köögis ehteid terve mu lapsepõlve.” Lugejale selgituseks, et Gillekese isa, tuntud ehtemeister Peeter Kopamees töötas juveelitehases, ema koondises UKU. Vägagi paljud saarlannad kandsid oma rahvarõivaste juures just Peetri tehtud ehteid.

Edasi sai Gilleke teada, et pea igas Sacramento linnajaos on olemas oma lapidary club ehk siis kivilihvimise klubi. Umbes nagu meil on Muhu tikandi tegijad või kadakanikerdajad. “Sain sealsete inimestega tuttavaks, käisin nende juures ja mõistsin, et see ei olegi mingi kosmoseinseneri teadus, vaid ilus käsitöö.”

Siis ostis ta endale ühe vähekasutatud lihvimismasina, võttis juppideks ja tõi Eestisse. Lisaks veel hulgaliselt kivikesi ja muud “toorainet”. Kokku oli tal kaheksateist (!) kohvrit. “Uurisin enne, kas pärlmutrit, fossiile, maagitükke tohib ikka riigist välja viia. Ameerika Ühendriigid arvavad, et nad on nii rikkad, et seda kõike tohib välja tuua.”

Poolvääriskivid on reeglina pehmed kivimid ja nende lihvimine käib õrna sahina ja
veepritsmete saatel.

Gilleke ütleb, et esimest korda lihvimismasina kallale asuda polnudki hirmus. “Kuigi ma kujutasin ette, et sädemeid lendab ja õudne krigin on, siis tegelikult käib see protsess kõik vees ja ülipeene teemandipuruga kaetud lihvimisketaste abil.” Need pidavat olema nagu küünetehniku tööriistad. Kokku on masinal kuus erinevat ketast ja kivide töötlemisel tulebki alustada esimesest ja minna nii kuni lõpuni välja, ühtegi ei tohi vahele jätta.

Ega ei oskagi ette ennustada, mis sealt kivi seest välja tuleb. “Seda võib vaid aimata. Minu tahe ja see, mida loodus lubab teha.”

Gilleke lööb masinale hääled sisse ja võtab ette ühe kahest väljavalitud kivitükist. Sellest tulevad kõrvarõnga kivid tuntud kunstnikule Epp Maria Kokamägile. “Ta nägi “Ringvaate” saadet ja soovis saada “seda opaali, mis sul, Gilleke, seal peos oli”.” Mõlema kiviga läheb aega vähemalt tund. “Ilmselt tuleb siit midagi ovaalset.” Et saaks korraliku ehte, tuleb sellele näiteks hõbedast raam ümber teha.

Umbes nii võiks välja näha evolutsioon materjalist
valmisehteni.

N-ö tooraine hulgast leiab veel kivistunud puu tükke, dinosauruse luid ja munakoore killu – sedalaadi kraami pidavat Ameerika paksult täis olema. Enamik neist on väljast väheütlevad, aga seda uhkemad ehted võivad neis peidus olla, kui kõik üleliigne maha lihvida.

Suuresti on kogu varandus Tallinnas alles kohvrites ja lahti pakkimata. “Ma tahaksin siin Leisis oma töökoja teha, aga selleks on vaja ruume ja neid mul veel ei ole. Tegin vallale avalduse ka, aga nad pole veel vastanud.”

Idee ongi hakata seda tööd õpetama, kursusi korraldama. Ja pealtnäha pole selles töös tõesti midagi keerulist, aga vaatamata Gillekese tungivale pealekäimisele ma esialgu ise proovima ei kipu, vähemasti mitte Epp Mariale mõeldud ehetega…

Pildid MAANUS MASING

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 258 korda, sh täna 10)