Minu festivaliviha

Katrin Pauts

Kui festivalipõlgurist krimikirjanik Katrin Pauts ausalt tunnistas, et sellised suvised suurüritused nagu Orisaares Illiku laiul toimuv I Land Sound talle ei meeldi, vihastas see paljusid festivalisõpru.

“Eidel katus sõidab,” trükib Aiku oma telefonis Facebooki. “Teeme sulle Liiva poe ees korjanduse, saad järgmine kord kah pileti osta, kibestunud tädike,” kribab tema semu Pets ja täägib mind, sest muidu ma ju ei teakski, et käib sihuke intelligentne ja argumenteeritud dialoog.

Aiku ja Pets, kelle ristisin profiilipiltide põhjal, kus nad kannavad “Wremja” sangarite kuulsat univormi – dresse, nokatseid ja pudeleid –, on andunud festivalifännid Orissaarest. Mina ei ole fänn, seega olen Aiku ja Petsi verivaenlane alias Nõme Eit.

Peale nende vaprate noorhärrade võtavad sõna ka keskealised prouad, ilmselt on nad Aiku ja Petsi armastavad emad. “Kui teile festival ei meeldi, kolige tagasi sinna, kust te olete tulnud,” kuulutab daam Edit. Sihuke meelsus levib festivalijüngrite hulgas nagu läkaköha: kui festival ei meeldi, kolige festivali eest ära. Meie tahame festivali! Meie ei taha naabriteks inimesi, kellele ei meeldi festivalid. Festivali pidada on inimõigus.

Ma, 40aastane eideke, ei jaksa puberteetikute ilkumist kannatada, kaane lööb pealt. Kuulutan, et Aikule ja Petsile oleks paras rihma anda ja nad koduaresti panna, mitte lubada pidustustele, mida nad pole ära teeninud. “Issand, te peksate lapsi?! Kus on sotsiaalameti silmad,” kiljatab seepeale Petsi ema. Ta on šokiseisundis.

Festivali devalveerimine

Vaat nii mõjuvadki meile massiüritused, mõtlen, hoides samal ajal näppe ristis (see ei õnnestu, kirjutan Petsi emale ka vastuse). Teadus on ammu tõestanud, et grupis muutub inimene aina lollimaks ja nõmedamaks. Ta hakkab käituma, nagu ta muidu ei käituks.

Festivalid on päriselu düstoopia – parv inimesi koguneb vabatahtlikult aedikusse, kus õlu maksab rohkem kui Zürichis; kus nad on nõus põrsaste kombel magama algelistes tingimustes; kus nad soovivad, plastist toop või rohekas pläru käes, end kõigutada muusika saatel, millest nad mõhkugi ei tea. Festivalipublik ei ole see, kes läheb üheks õhtuks kindla artisti kontserdile. See publik ei hooli tegelikult muusikast, õieti ei olegi neil huvisid, vaid ainult soov suvel “kuhugi minna ja midagi teha”.

Paljud maailmakuulsad muusikud jälestavad festivale ja ma ei imesta, miks. Et boho-hipsterid, trendikad start-up’iärimehed ja bemmikummivennad oleksid platsil võrdselt õnnelikud, on igaühele atraktsioon välja pakkuda – siit midagi, sealt midagi, letid lookas nagu supermarketis.

Festivalidega on sama lugu, mis elurajoonidega, mille puhul kõneldakse nn gentrifikatsioonist ehk keskklassistumisest. See leiab aset näiteks Kalamajas – boheemlaslikust kunstiinimeste piirkonnast on saanud seentena kerkivate koledate uute kortermajadega asum, kus avangard ei näe enam midagi trendikat. Kalamaja on allakäigutrepil, märgid on halvad, labasem klass hakkab üle võtma, järelikult tuleb kolida uude paika, kus õnnestuks end taas elitaarsena tunda.

Eelmisel aastal debüteerinud Orissaare festival I Land Sound on nagu festivalide Kalamaja. Kõik mu moodsad tuttavad Tallinnast olid platsis, õhkasid, kiitsid. Nii eriline! Hurmav aura! Peaaegu nagu Burning Man! Puudub matslik pööblivaib ja plastpudeliõlle läpp nagu mõnel teisel üritusel.

Tänavu oli festivalil tuhandeid piletiostjaid rohkem kui mullu, paraku aga ei jätku meie riigis tuhandete inimeste jagu avangardi. Seetõttu on sisse imbuma hakanud Aikud-Petsid. Mida rohkem tuhandeid, seda rohkem ka Aikusid-Petse. Kus aga platsis kriitiline hulk Aikusid ja Petse, ei seal kõlba avangardil enam viibida.

“Miks, oh miks ei võinud Saaremaal edasi kesta Õlletoober? Miks pidid säherdused tulema meie hoovile ja õige gruuvi ära rikkuma?” ohkavad trendiinimesed nukralt ja lähevad uut peoplatsi otsima, mille ümber luua elitaarsuse kuldne nimbus.

Festival võidab alati

Kuid mitte selle pärast ei vihka ma festivale – pooldan inimese vaba olemist, kuni ta kedagi teist ei sega ja kuni tümakas mu hoovile ei kosta, tehku või tina.

Ma ei ela festivali võõrustavas asulas. Ma ei pea nägema maalilisel maastikul prügimägesid, mis küll koristatakse, aga kujutluspilt, et midagi seesugust on sellises kohas mõnda aegagi vedelenud, toob jälkusvärinad ihule. Ma ei pea tundma portatiivsetest peldikutest hoovavat kusehaisu, mis kuumalaine tõttu on küllap eriti uimastav. Selle poolest võiksid festivalid peaaegu juba olla. Peaaegu.

“Loogiline, et festival lööb argipäevase elurütmi sassi,” kuulutab tuttav, kes parajasti ise festivali organiseerib. Sõnad hakkavad mul resoneerima. Ahah, sellepärast õieti vihkangi festivale, aitäh meelde tuletamast! See enesestmõistetavus. See eeldus, et teiste elurütmi ongi õigus segi lüüa. Et müral on õigus vaikuse üle.

“Kas sa ei saa aru, et sinu vastu on kõik inimesed, kes festivalil käisid,” põrutab Aiku-ema Facebookis.

Massi tahtmised indiviidi vajaduste üle. Mass, mis lämmatab, solvab ja alandab kõike, mis ette jääb. Mass, mille ees tunned end jõuetuna. Lõpuks loomastud ise, hakkad vastu solvama. Kohutav, jälestusväärne ahel.

Saaremaa vald lõi pretsedendi. Festivalikorraldajad kirjutasid loa taotlusse, et tulemas on 3000 inimest. Tegelikult oli 4000. Vald otsustas sellele läbi sõrmede vaadata, kirjutas Saarte Hääl. Kuigi esialgu oli kokkulepe, et festivali avapäeval, mis jääb töönädalasse, tohib pidutseda südaööni, andis vald festivalikorraldajatele järele – nood polnud rahul ja saidki loa neljani hommikul pidu panna. Kõik on lubatud.

Festival võidab lõpuks alati.

Ilmus eile Eesti Ekspressis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)