Vana foto kui kõnekas leid

Bruno Pao

“Igal suvel toimub kusagil Saaremaal arheoloogilisi kaevamisi, mida nimetatakse ka tuhnimiseks minevikus,” kirjutab ajaloolane Bruno Pao. “Tegelikult püütakse maapinnale kuhjunud setete alt leida teed olevikku, mis selgitaks, kuidas me jõudsalt arenedes nutitelefonideni jõudsime.”

Uudiseid sellest võib lugeda ka meie tuntuma Ida-Saaremaa pronksiaegse asulakoha kohta Asva külas, kus heinakuul jälle mulda ning veerist sõeluti. Asva tulevikku nägeva, Viikingi küla taastamise ideid kandva mehe, Laimjala kogukonda pikaajaliselt sidunud Aarne Lemberi juubelisünnipäeva puhul tõusis külade juurte ja kuulsuse paljastamise teema taas esile. See pani paljusid päid sügavuti mõtlema ammumöödunud aegade sidususest praegu elavate põlvkondadega.

Kõige tarvilikum tööriist

Kunagi vana merenduse uurimise käigus tehtud märkmeid lugedes panin äkki tähele, et kaustiku vahelt kukkus põrandale pisike, suurema postmargi kujuline paberitükike. See oli pisut koltunud pisike foto vanaaegse kirve kujutisega. Justkui leid viikingite ajast. Pöördelt hoolikas käekirjas lisatud nappi teksti lugedes meenus mulle hetk Tallinna akadeemilise raamatukogu Baltica ja haruldaste raamatute saalis, kus tööga ette tulnud küsimustele vastuseid otsides omal ajal sagedasti istusin. Kogude peahoidja Kyra (varem ka Kiira) Robert (1916–1997) tegeles parajasti mingite kirjade ja fotode sorteerimisega. Nähes mu sisenemist, soovis ta pisut abi. Need fotod ja kirjad olid kuulunud Eesti aurulaevanduse sünni juures kasulikku nõu jaganud, Massu kandis sündinud ja Lihulas elanud laevainsenerile ja kirjastajale Aleksander Vahterile (1864–1951) ning imelikke teid pidi sattunud tol ajal veel Eesti teaduste akadeemia koosseisu kuuluvasse raamatukogusse. Väärtusliku pärandi arvelevõtmisel oli vaja ka määrata aurikute pilte, selgitada omanikke ning muud teavet.

Läbivaatuse lõppemisel pani Kyra Robert pildid hoolikalt kokku ja seadis arhiivi karpi. Püsti tõusnud, märkas ta, et midagi on laua alla maha kukkunud. See oli pisike foto, millel ei olnud ühtegi laeva ega meremeest, vaid lihtsalt üks omapärane kirves. Kogu peahoidja otsustas asjasse mittepuutuva pildi anda tänutäheks mulle. Panin selle tänuga oma kaustiku vahele, sest kirves oli minu lapsepõlve kodumajas kõige hoitavam ja tarvilikum tööriist. Sinna see pilt jäigi.

Nüüd see pildike ühel kuumal suvepäeval riiulilt võetud aega näinud kaustiku vahelt välja pudeneski. Tagaküljel Aleksander Vahteri omakäeliselt kirjutatud ingliskeelne tekst, tõlkes: “N. Pihlakas, Tallinn, Estonia. Üks kirves, arvatud 10. või 11. sajandisse, leitud Volossovo lähedalt.” Võõrkeelne on kiri vist seetõttu, et Massu Kuke kõrtsmiku poeg oli 1892. aastal lõpetanud Londonis mereakadeemia laevainsenerina ning sõitnud 40 aastat maailma meredel aurulaevade vanemmehaanikuna, nõuandjana, lugejana, mõtlejana. Lõpuks, vana mehena oli ta süüdistatud Läänemaa julgeoleku organite poolt inglise spiooniks ning tema rikkalik raamatukogu ja dokumendid põletati “kahjurluse tõkestamiseks” Lihula lähedal kruusaaugus. Alatu ja harimatu pealekaebaja sai rahulduse. Keegi tundmatu riismete leidja aga viis need kirjade pühamusse, kus ärkavad uued ideed.

Repro

Pisikese pildi tagaküljel märgitud N. Pihlakas oli Aleksander Vahteri õepoeg Nikolai, kes, lõpetanud Pärnus gümnaasiumi, õppis edasi Inglismaal ja sai diplomaadi kutse. Onu tegeles ju vanemas eas ka kirjastamise ning filosoofiaga. Tema firma nimi oli Kinnika. Nii nimetati ka suur aurik, mis vedas enne teist maailmasõda Jäämere-äärsetest sadamatest metsa Euroopasse. Arvata võis, et selles laevas polnud kirvest, sest isegi Salme muinaslaevadest leitud esemete hulgas pole minu teadmist mööda mainitud kirvest. Fotol olevat kirvest pildistas N. Pihlakas arvatavasti kusagil muuseumis. Onu jaoks, sest diplomaadid kirvetööga ei tegele.

Küllap onu võis mõelda kirvele kui ühele olulisemale tööriistale inimkonna ajaloos. Inimene kirveta näiteks pikemalt ujuvat laeva ei suutnud valmistada. Kirveta ei mindud metsa ega saadud tuld pliidi alla. Kirves oli ohtlik, kuid asendamatu tööriist. Teda hoiti ja hooldati. Maast leitud vana kirves toodi koju sooja, pandi uus vars taha ja teritati. Igaks juhuks.

Vahest polnudki liialdus?

Kunagi siin Saaremaal arheoloog Vello Lõugasega kohtudes ajasime ikka juttu saare asustamisest esiajal. Rääkisime kolme tuhande aastasest põlluharimisest ning tööriistade ja meresõidu arengust. Käisin vaatamas, kuidas ta püüdis Kaali meteoriidikraatrit veest tühjaks pumbata ja vaadata, mis seal põhjas on. Jutuks oli ka kuuldus, et vanad saarlased korjanud järve rusudest meteoriidikilde, tagunud neist kirveid ja mõõkasid ning saanud seeläbi rikkaks. Pidasime seda liialduseks.

Ometi hakkasin nüüd kirve pilti silmitsedes tollases seisukohas kahtlema. Rohkem kui tuhande-aastase kirve kuju meenutas mulle varjaagide teekonda läbi Volossovo ja Kiievi riigi Bütsantsi õukonda kaitsma. Muide, imelikul kombel teenis Aleksander Vahter enne esimest maailmasõda ka Türgi sultani luksuslaeval peamehaanikuna, kust teenitud raha eest ostis rariteetseid raamatuid.
Volossovost jutustas mulle kunagi Pelguranna majavalitsuses Tatjana Guženko, kes komnoorena seisnud 1940. aasta augustis seal spaleeris raudteejaamas, tervitamas Eesti juunikommunistide delegatsiooni teel Moskvasse paluma vastuvõttu. “Meil jäid suud lahti, kui nägime, missugused riided neil seljas olid!” ohkas Tatjana.

Ja mulle meenusid kooliõpetaja Emma Takise mälestused jõukast eestlaste külast Volossovos, kust Stalini ajal mehed igaveseks ära viidi ja naised-lapsed ida poole küüditati. Tegelikult oli see kunagi soome sugu rahvaste Ingerimaa. Suure kaubatee keskmes.

Pöide kihelkonna Asva asus mere ääres. Siitkandist lendas üle Kaalis maad puudutanud meteoriit. Nii madalalt, et metsad ja külad põlesid. Jäi järele alemaa, kus viljakam, tuhka sisaldav muld, mis võimaldas kalastuselt üle minna ka põlluharimisele. Ja, mis peamine, tulisest kehast tilkus maha rauda, mille sepistamisel võis vahetada pronkskirved teravate ja vastupidavate raudkirveste vastu.

On mitmeid kaudseid jälgi, et saarlased saavutasid oma arengus mitmeid eelised võrreldes “suure paugu” eelseid hülge- ja kalarasvast elamisega. See imepärane muutus on meie põlisrahvas tuntav tänaseni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 685 korda, sh täna 1)