SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kui palju maksab nimi?

neeme korv

Neeme Korv

Rohkelt meediakära ja -müra, tõsist kriitikat ja netinalju tekitanud plaan nimetada haigekassa tervisekassaks ja töötukassa töökassaks ajendas mind mõtlema nimede üle. Kui tähtis nimi siis ikkagi on? Kas nime abil saab asju hõlpsamalt ajada? Kas nimi iseenesest ikkagi on väärtus? Ja nii edasi.

Võib öelda, et hea nimi maksab palju. Seda tõdemust võib võtta nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Otseses, sest tuntud suured üleilmsed kaubamärgid nagu Google või Coca-Cola, Eesti kontekstis näiteks Kalev, on tõesti väärtuslikud. Miljoneid ja miljardeid.

Kaudses, sest ettevõte ja inimene peab oma head nime kaitsma. Hiljutise salmonellapuhangu tõttu said kannatada nii Noa restorani kui ka selle peakoka Tõnis Siiguri nimi, ehkki pigem oli seni teadaolevatele faktidele toetudes tegemist õnnetu loo kui lohakusega.

Samas võib kõik peaaegu hetkega muutuda. See, et kiratsenud Tartu õlletehasest sai turul edukas A. Le Coq, on üks näide. Aga Hansapank ja Stat­oil olid tuntud-teatud nimed (isegi armastatud, võib öelda) ja ühel päeval neid enam lihtsalt polnud. Asemele tulid Swedbank ja Circle K. Suuremaid ja väiksemaid nimevahetusi tuleb ikka ette.

Nimi ei riku meest, ütles vanarahvas. Tõepoolest, pole ju suurt vahet, kas olla Andrew või Arvo – kui sa oled juhtumisi maailma parim helilooja, räägitakse sinust ikkagi. Ei usu, et Kevinite ja Kellyde elu kulgeb kuidagi ladusamalt kui puhaste eesti nimedega poistel-tüdrukutel. Muidugi jääb rahvusvaheline nimi paremini meelde, aga see pole siiski peamine. Üks Tallinnas tegutsev väike moe-ettevõte kasutas mitu aastat ingliskeelset brändi, kuid loobus sellest ja nüüd, kuuldavasti, minevat nende äri Eestis hoopis paremini. Ent kindlasti on vastupidiseid näiteid.

Nimedega seotud näiteid on meeletult, aga võiksime siiski küsida, millal oleks riigiameti nimevahetus õigustatud ja millistel tingimustel. Paarsada tuhat eurot olevat riigi tingimustes väike raha. Ei ütleks! Sel nädalal räägiti hiidlaste Rukki kanali süvendustöödest, kus madalaim pakkumine ületas riigi kavandatu just sellises mahus. Kuulge, meil võib jääda ühe piirkonna igapäevaelu oluliselt puudutav töö tegemata, samal ajal on riik valmis teisest taskust helde käega raha võtma, et mingid sildid ära vahetada? Tundub jabur.

Tõsi, võibolla on hoiakud valed ja neid tuleks muuta. Et töökassasse läheksid inimesed meelsamini. Aga miks siis juba mitte karjäärikassa, õnnekassa või lihtsalt-löövalt kassa. Minu tuttavatest, kes töötukassaga asju ajanud, pole küll keegi nime negatiivset kõla peljanud. Kui muudame nime peibutavaks, muutub vahest inimesele lausa auasjaks aeg-ajalt selle asutusega suhelda? Seda me vist ikkagi ei tahaks ega seediks.

Mulle tundub, et Eestis on nähtus, mida nimetaksin fassaadluseks, kõvasti maad võtnud. Sellest annab tunnistust see, et edukad on teleproduktsioonifirmad (mitte kanalid), suhtekorraldusbürood (mitte tõde otsiv ajakirjandus), reklaamivahendusettevõtted (mitte loovisikud), kuraatorid (mitte kunstnikud) jmt. Ma ei taha siin stigmatiseerida teatud ettevõtlusvorme, kuid leian, et klantsima löödud pealispinda peaks toetama ka sisu. Peenhäälestamisega jõuame roosteplekkide ülevärvimiseni. Tuleb teha palju selleks, et inimesed hakkaksid taas uskuma, et põhjendatud reformid on päriselt ka ühiskonda ja riiki edasiviiv jõud.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 142 korda, sh täna 1)