Põrgukuumus, Midsomeri mõrvad ja väiklus küünis (39)

Katrin Pauts

““Oi, väga naljakas üritus oli!” sosistasid lõbustatud külalised hiljem, kui kamp pensioniealisi Muhu nõidu oli Aljava küünikohvikust lahkunud. Nimelt paisus Aljava küla legendide jutustamiseks plaanitud kohvikuõhtu seltsimehelikuks kohtuks, meenutades väga mõnda krehvtist stseeni külaintriigidest kubisevas krimisarjas “Midsomeri mõrvad”,” kirjutab Muhus elav kirjanik Katrin Pauts.

Rahvamass, kes Muhu kohvikutepäeval Aljava küüni kogunes, tuletas meelde vanu häid aegu, kui seal peeti legendaarseid küünipidusid superstaaridega. Autosid ei olnud kuhugi parkida ja rivi venis nagu praamijärjekorras. Mõtlesin kohe, et see on kahtlane – ei tundunud usutav, et Aljava küla legendid, milleks mind oli kohale kutsutud, nii massilist huvi äratavad. Kurikuulsus on teadagi see kõige kangem kuulsus, mis elab suurelt üle kõiksugused muud sorti kuulsused.

Tragikoomiline jant hakkaski pihta, kui uurisin, kas kellelgi on küsimusi. End ajas püsti torssis vanem proua, kes valju häälega nõudma kukkus, miks mu ema aastal 1974 Muhusse tuli. Kui soovitasin selle kohta raamatust lugeda, tänitas proua, et tal olevat teised andmed. Ta uuris, mis oli mu ema nimi, kui ta Muhusse kolis, ja kuulutas võidukalt nagu äsja munenud kana: “Aga endal oli kaasas kolm teise nimega last!”

Suur ja püha Muhu tõde

Tema info kohaselt olevat mu ema mandrilt oma abikaasa eest jalga lasknud ja mu raamatus polevat sest sõnagi.

Proua “info” meenutas Ameerika kurikuulsa presidendi Donald Trumpi juurutatud “alternatiivseid fakte”, mistõttu märkisingi: “Proua, need on ju veel ühed kuulujutud…” – “Ei! Need on faktid!” kärkis tema, sest olevat seda kuulnud “kontrollitud allikast”, mu ema eksmehe sugulastelt. Kui proua rahvahulgalt loodetud huvi ei teeninud, vaid kostis urinat ja etteheitvaid hõikeid, taandus ta mornilt, kuid lubas “faktid” ajakirjanduses õiendada. Seda nalja jään ootama. Mis vormis see küll olla võiks? Mu ema meeste ja sohilaste täiendatud ja parandatud nimekiri, kinnitatud “õigete” muhulaste allkirjadega?

End väljapääsu lähedale kobarasse koondanud kurjade pensionäride kamp räuskas veel mõndagi, mis läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Peab ikka vinge viha sees vinduma, kui nii vanad inimesed end põrgukuumusega kodust välja saare teise otsa ajavad, mõtlesin.

Üldiselt viljeles vaenulike pensionäride kamp provintsliku väikluse kõige kõrgemat pilotaaži, olles elavaks illustratsiooniks mu raamatu põhilisele motiivile – vaenulikkusele võõra suhtes. Anna mõistust, kui kohaliku raamatukogu juhataja kukub õiendama, et ma olla raamatus väitnud, et mu esimese krimka esitlusel oli poole vähem rahvast kui tema külalisteraamatus kirjas – ta olevat nimed üles lugenud! Tule issand appi. Mis tähtsust sel on, kas neid oli viisteist või kolmkümmend, loo iva oli milleski muus?

Koomilise pärastlõuna nukram hetk oli mu jaoks tõdemus, et olen nõukaaegsest Muhu koolist tõesti õige pildi maalinud. Kas tänapäeval kujutaks keegi ette, et last mõnitatakse koolis kaheksa aastat, ta peab oma lapsepõlves iga päev elama alanduses ja hirmus, kolmkümmend aastat hiljem aga sajavad ta endised õpetajad üritusele sisse ja kukuvad last, keda nad südamerahus piinata lubasid, sarjama selle eest, et nad olevat Muhu kooli kohta raamatust lugedes end halvasti tundnud?

Teeme õige žanrid selgeks

Mulle tundub ka, et osa muhulastest, sealhulgas endine emakeele ja kirjanduse õpetaja ning raamatukogu juhataja, ei ole suutnud endale selgeks teha, mis žanri mu Muhu raamat õieti kuulub. See pole ajalooraamat ega ajakirjanduslik teos. Õigesti on tabanud Eesti Ekspressi kirjanduskriitik Priit Hõbemägi – see on dokumentaalne jutustus. Teiste sõnadega jutustus, mis põhineb päriselul ja -sündmustel, aga kus on jäetud ruumi ka tõlgendustele. Ajakirjanik hinnanguid anda ei tohi, mul kirjanikuna on need õigused. Sellest võiks aru saada, mitte ajada noaotsaga mööda raamatut väiklaselt taga “fakte”, nagu Toots saiast rosinaid.

Veel nägin kergendustundega, et mu raamatus kirjeldatud võõrapõlgus võrsubki vanemast põlvkonnast ja sellistest inimestest, kelle mõttelaadi võiks kokku võtta sõnadega “endine kolhoosnik ja ustav parteiteener”. Neid ei ole enam nii palju. Nagu nad sel üritusel oma hämminguks nägid, ei ole nad ka enam enamuses. Terve Muhu ei vaenagi mind üksmeelselt. Muhu on hakanud võrreldes mu lapsepõlvega muutuma ja siin liigub värskeid mõtteid.

Mul on hea meel, et vana kurjuse jäänukid ei saanud Aljava küünis võidutseda, vaid pidid, sabad sorgus, sealt lahkuma. Las nende vimm elab edasi, kuhu see kuulub – kitsarinnaliste inimeste kodudes, kus nad võivad oma rõõmuks käia ja isekeskis õiget Muhu elu paika panna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 694 korda, sh täna 1)