JUHTKIRI: Voonakeste vaikimine. Osa kaks

Esimest korda kasutasime legendaarse õõvafilmi pealkirja lammaste hukust rääkinud Saarte Hääle juhtkirja juures 2011. aastal. Sada huntide tapetud ja vigaseks puretud karvakera – sellise kurva statistika lubas kokku kirjutada seitsme aasta tagune suvi. Metsasanitaride suunas on tulnud näpuga näidata ka hilisematel aastatel. Kuid hoopis õõvastavam on toimunud Eesti ühe suurema lambafarmi karjaaedikutes inimeste süül.

On loomulik, et turumajanduses on loomad ettevõtetele tulu teenimise vahendiks. Kuidas “vahenditest” kõige efektiivsemalt käivet ja kasuminumbreid välja võluda, sõltub omaniku oskustest, võimalustest ja valikutest. Oskustest valida töötajaid, võimalustest maksta korralikku palka ja tagada inimväärsed töötingimused. Ja keerulistest valikutest – kas suurendada karja, sest nii saab rohkem toetusi, või piirduda pisema karjaga, kellele jätkub piisavalt rohurikkaid karjamaid ja talveks kvaliteetset sööta. Kas jätta mõned looduslikud rohumaad mõnel aastal karjatamata, et maa puhata saaks, või pigistada välja viimast, riskides poolnäljas loomadega ja parasiitide levikuga. Kas anda väge kultuurkarjamaile ja kulutada selleks raha või jätta see töö tulevikku ootama ja riskida kehva talvesöödaga.

Kõikide valikute üks haru tingib suuremad kulud, väiksemad tulud. Ja selle loeteluga valikute loend sugugi ei piirdu. Ühe valiku tooks siiski veel välja – loobu sellest, milles sa hea ei ole. Kui oled briljantne Exceli-tabeli täitmises ja riik on valmis su selle eest üle kuldama, siis teegi seda tööd. Jäta loomapidamine neile, kes sellega tegeledes ainult raha ei loe, vaid seda tööd ka päriselt teha oskavad ja loomi armastavad. Või nagu ütles üks Vilsandi mees – kurat, raiu kivi, see ei karju su käes, aga loomi nii ei peeta!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 389 korda, sh täna 1)