Kammerfesti teine päev

QUATUOR À PLECTRES DE FRANCE: Nende pagasis on üle saja teose maailmaesiettekande.

Täna 1. augustil kell 21 saab XXIV Kuressaare Kammermuusika Päevade publik nautida festivali teist kontserti Kuressaare linnuse kapiitlisaalis, kus esineb mandoliinikvartett Quatuor a Plectres de France Prantsusmaalt. Tegu on ühe tuntuima omalaadse koosseisuga, mille pagasisse kuulub lisaks arvukatele kontserdireisidele kogu maailmas ka üle 100 teose esiettekande. Kvartetis on kõlamas lisaks mandoliinidele ka kitarr, mille kooslus annab kvartetile juurde eripäraseid kõlavärvinguid. Ettekandele tuleb repertuaar 19.-20. sajandist, kus esindatud on nii tuntud meistrite Debussi, Fauret´ ja Poulenc´i teosed, ent samuti siinsele publikule mitte nii teada-tuntud autorite eriline, kaunis ja omalaadne muusika.

Kvarteti mandoolamängija Fabio Gallucci oli lahkesti nõus vastama paarile küsimusele Kuressaare publiku jaoks.

Mandoliini “esiisa” on lauto, samas kui mandoliin ise on kujunenud praeguseks instrumendiks 17. ja 18. sajandil. Ka põhirepertuaar pärineb just sellest ajastust. Kas on tavapärane mängida mandoliinil siiski ka lautomuusikat?

Leidmaks mandoliini “vanaisa” tuleb kaevuda siiski sügavamale…Muidugi viivad enamike instrumentide juured keskaega. Napoli mandoliin, mis arenes välja baglamast, Türgi keskaegsest instrumendist, millel on mandoliiniga sama kuju, ent pikem kael, samuti topelt metallkeeled. Enne napoli mandoliine olid veel Itaalia barokkmandoliinid nimega Milanese, Lombardo ja Cremonese. Kõigi nende mandoliinide kuju oli lähedane lauto omale. Lombardo ja Milanese mandoliine kutsuti isegi sopranlautodeks. Nii et nagu näete – vastata pole lihtne…

Mis on see, mida mandoliini puhul enim naudite – on see kõla, mängupuudutus või veel mingit hoopis teistlaadi eripärane tundmus?

Minu esmane “armumine” mandoliini toimus 6-aastasena – olin võlutud selle pilli kujust! Hiljem hakkasin armastama tema kõla, mis võib olla soe või väga särav ja vahel isegi löökpilli meenutava rütmiliselt selgepiirilise “atakiga”. Olles hoidnud mandoliini käes rohkem kui 30 aastat võin ütelda, et praegusel momendil meeldib mulle enim võimalus mängida sellel pillil niivõrd erinevat repertuaari, klassikalisest pop-muusikani välja, paljudest erinevatest maailma paikadest. Mandoliinil saab “laulda” meloodiat, sellel saab mängida akordikat, seda saab kasutada ka kui “väikest kitarri” laulja saatmiseks. Mandoliiniga on mängijail ka spetsiaalne kehaline tunnetus, kuna me tõepoolest hoiame seda pisikest instrumenti tugevalt oma käes ja tajume seepärast eriti hästi kõiki tema erinevaid vibratsioone.

Olete teinud rohkem kui 100 esiettekannet erinevais stiilides muusikaga. Kas meenub ehk mõni eriline mälestus seoses mõnega neist kontsertidest?

Esitada kellegi loomingut esimest korda on alati suur seiklus! Näha ja tunda emotsioone teose autori silmis oma muusikat esmakordselt ettekandel kuulates on alati imeline. Sel aastal läksime oma kvartetiga helilooja Claude Bolling`i majja, et esitada tema teost “Encore”. Ta on väga haige ega saa isegi rääkida, ent kui alustasime mängu, tema silmad muutusid – tema silmad muutusid justkui väikese poisi silmadeks! Tema sees oli suur valgus ja ta sulas kokku iga noodiga, mida me mängisime. See oli tõeliselt võimas! See ongi muusika maagia.

Kristi Hinsberg
XXIV Kuressaare Kammermuusika Päevade pressiesindaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 282 korda, sh täna 1)