Kas islamivõitlejate võidud on meie võidud? (10)

Raivo Palmaru

“Kuuldes pühapäevaõhtuselt vaikses ja rahulikus Pihtlas narratiivi, millega õigustatakse süürlaste, nii kristlaste kui ka moslemite tapmist, ei suutnud ma niisama minema hiilida,” märgib endine kultuuriminister ja õnnetu kohvikuline Raivo Palmaru, keda uudishimu viis Pihtlas toimunud Süüria-teemalisele õhtule.

Pean Süüriat iidseks ja pühaks maaks, tsivilisatsiooni üheks hälliks. Ja tunnen siiralt kaasa süürlastele, kelle maa on muudetud geostrateegilise konflikti tandriks. Nüüd juba seitse aastat lõõmanud sõjas on tapetud pea pool miljonit süürlast, üle miljoni inimese on saanud viga ja 12 miljonit süürlast – ehk pool riigi endisest elanikkonnast – on sõjapõgenikena lahkunud. Tegu on selle sajandi ühe suurema tragöödiaga.

Need tõsiasjad seletavad, miks tundsin huvi pühapäeva, 29. juuli õhtul Pihtla kohvikus Nöges toimunud Süüria-teemalise õhtu vastu. Pean tunnistama, et pöörasin kuulutust lugedes tähelepanu eeskätt Süüria toitudele ja muusikale, ega teadvustanud endale, et õhtu täht on Saaremaalt pärit Hille Hanso, kes juba mõnda aega elab Istanbulis. See oli viga.

Terve rida silmamoondusi

Kuigi Hanso jututeema oli töö süüria sõjapõgenikega, esines ta pigem poliitinformaatorina, kes kirjeldas Süüria sõda kui kodusõda, kus rahulolematud on tõusnud üles diktaator Bashar al-Assadi vastu. Nagu aru võis saada, käib Süürias võitlus demokraatia pooldajate ja verise diktaatori vahel.

Kogu see türanniavastase rahvarevolutsiooni, kodusõja ja demokraatia kaitsmise mull on tüüpiline sõjaaja narratiiv ja ühtlasi suitsukate, mis peab varjama riikide tegelikke huve. Selles müüdis on toimunud terve rida silmamoondusi: vahhabiitlike araabia riikide, Türgi ja lääneriikide proxy-sõjast Süüria sekulaarse režiimi vastu on saanud kodusõda; terroriste esitatakse avalikkusele mõõdukatena; loodud on kujutlus oma rahvast tapvast Assadi režiimist; ekstremistlikust vahhabi ideoloogiast johtuvatest islamivõitlejatest on aga saanud edumeelsemad tegelased kui Assad.

Võib-olla on selliste müütidega võitlemine sõja ajal mõttetu. Mis aga ei tähenda, et režiimivahetuse sõda Süüria ja süürlaste vastu on hea ja õige asi, mida eestlased peaksid toetama. Seda tehes läheksime kaasa veel ühe silmamoondusega, sest selles käsituses osutuvad Islamiriigi võidud ühtäkki demokraatia ja järelikult meie kõigi võitudeks. Mismoodi sellised demokraatia eest peetava sõja võidud tegelikult välja näevad, näitavad kasvõi viimaste päevade sündmused.

25. juulil 2018, seega neli päeva enne Pihtlas toimunud poliitinformatsiooni, saavutasid Assadi režiimi vastased Süüria Swaida provintsis järjekordse “võidu”. Raamatu “Voices from Syria” autori Mark Taliano andmetel toimus see enam-vähem nii. USA illegaalse sõjaväebaasi Al-Tanfi lähiümbrusest ilmusid välja islamivõitlejad, kes tapsid 240 ja haavasid 170 süürlast. Rünnak algas pärastlõunal mõni minut enne kella nelja, kui rünnati korraga mitut Swaida provintsi küla. Kuni poolesajast inimesest koosnevatesse rühmadesse jagunenud terroristid käisid külades ukselt uksele ja majast majja ning tapsid või võtsid vangi neid, keda nad pidasid oma vastasteks. Seejuures rünnati relvastamata külaelanikke ja hävitati terveid perekondi.

Milleks infosõja narratiiv?

Selline on siis too demokraatia võitlus türanniga. Neil, keda huvitab Süüria sõja tegelikkus, soovitan lugeda Mark Taliano raamatut “Voices from Syria”, Tim Andersoni raamatut “The Dirty War on Syria” või näiteks intervjuud Süürias Mar Yakubi kloostris elava flaami vaimuliku Daniel Maesiga.

Need tekstid aitavad muu hulgas mõista, mida mõtles ja tundis süürlane, kes postitas Facebooki järgmised read: “Olen süürlane.., kes elab Süürias kõige selle keskel. Oleme näinud õudusi. See ei ole kunagi olnud revolutsioon ega kodusõda. Terroristid saatis teie valitsus.”

Süürias peetavas sõjas ei ole mässajaid ega “mõõdukaid”. Ilmselt pole neid kunagi olemas olnud. Ja islamivõitlejate võidud ei ole demokraatia võidud. Tõsi, alalhoidliku eestlasena ei ole ma valmis sedasorti tõdesid iga nurga peal kuulutama. Kuid kuuldes pühapäevaõhtuselt vaikses ja rahulikus Pihtlas narratiivi, millega õigustatakse süürlaste, nii kristlaste kui ka moslemite tapmist, ei suutnud ma niisama minema hiilida.

Hille Hanso esitus oli ilmses vastuolus väheste seni ilmunud Süüria sõja teemaliste teadusartiklite ja monograafiate sisuga. Ta kajastas Süüria sündmusi ehtsas al-Assadi-vastase propagandasõja vaimus.

Ma ei saa tõesti aru, miks peavad sõjapõgenike abistajad levitama infosõja narratiivi. Ja miks ei võinud õhtu korraldajad piirduda Süüria toitude ja muusikaga ning süürlaste endi muljetega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 856 korda, sh täna 1)