Kena hoomamatu nostalgia (1)

LOS PARADISO: (Vasakult) Piret Rauk, Jürgen Gansen, Andres Raag, Marian Heinat ja Harry Kõrvits kiviaial, mille kohta ei teagi, kas sellesse maetu on kuld või hoopis põrgutuli.
MARI-LIIS NELLIS

Eile Kuressaares Sadamaaidas esietendunud Kuresaare Linnateatri suvelavastus “Meretagune paradiis” ei paku meelelahutust, vaid otsib (saarlaseks) olemise pidepunkte.

Kui vaadata Kuressaare Linnateatri viimaste aastate suvelavastusi (2014 “Testamenditäitjad”, 2015 “Ekke Moor”, 2016 “Hüpnoos”, 2017 “Madu oma rinnal”), siis on tänavune tükk varasematest erinev juba selle poolest, et kulgeb ilma selge keskse loota. Tinglikult võib minekut ja kohalejõudmist küll selleks pidada, kuid pigem on siiski tegu mosaiigiga paljudest lugudest ja mõtterännakutest.

Lavastaja enda loodud materjal ja selle vorm tingivad paraku ka tüki tempo, mis varasemate suvelavastustega võrreldes on oluliselt rahulikum. Nõndasamuti on ka pingega. Vaataja ootusi ei kruvita liialt üles, pöörded ja üleminekud on pea märkamatud. Seda markeerib ka lavakujundus – kivid ja pilliroog, samuti video- ja valguslahendused.

Kuna lavaloo rõhk ei ole mitte süžeel ega tegevusel, siis on seda olulisem kaal näitemängu tekstil, täpsemini sõnal. Ja seda autor valdab. Lausa sel määral, et mõned hullamised võiks ehk olematagi olla, aga see on pigem maitseküsimus. Nii eesti- kui ka mitmekeelsed sõnamängud, keelekõverused ja mitmetimõistetavused päädivad rahvalikus vormis uurimistööga, mille keskmes saarlaste jaoks igapäevane sõna “kena”.

Esile tasub tuua ka lavastuse muusikalist kujundust, eriti aga laule, mis lavaloo teemasid ja meeleolusid liigendades täiendava rütmi loovad. Muusikalise kujunduse autor ja helilooja Peeter Konovalov on tüki jaoks kirjutanud tervelt kolm originaallugu: “Legendaarne” (sõnad Heiti Talvik), “Kõik mu ümber lauluks muutub” (Henrik Visnapuu) ja “Õhtu ilu” (rahvaluule). Hästi on tajutav Andres Raagi artisti- ja pillimehekogemus, mille abil ta publiku vilunult pihku saab.

Kui Raagi tegelaskuju tunked toovad meelde “Rääkivad kivid”, siis Piret Raugi ajatu lumivalge pearätt ja sitsikleit “Talgud”. Need on küll meelevaldsed seosed, aga miski nimetatud kahe lavaloo esteetikast kandub vähemasti näitlejate kaudu ka “Meretagusesse paradiisi”.

Piret Raugi tegelaskuju elutarkus, Marian Heinati naiivsus, Jürgen Ganseni agarus ja Harry Kõrvitsa otsustavus segatud muheda kunstmütoloogia, rehepapluse, eurotoetuste, metssigade ja saarlase alateadvusega annavadki kokku ühe omamoodi meretaguse asja. On see paradiis, mille poole püüeldakse? Mine võta kinni.

Laskumata väheviljakatesse aruteludesse, kas tegu on Saaremaa agitpropi või väljastpoolt vaataja liignostalgilise pilguga, saavad vähemasti saarlasest vaatajad öelda nagu üks Pöide kandi mees, kui tema viimane tunnike oli kätte jõudnud ja lähedased selle pärast kurvastasid: ma ei kahetse ühtegi elatud päeva, sest ma olin kogu aeg kohal.


Meretagune paradiis

Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Muusika ja laulud Peeter Konovalov
Osades Marian Heinat (Vanemuine), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Jürgen Gansen, Harry Kõrvits, Piret Rauk
• Esietendus 31. juuli 2018 Kuressaare Sadamaaidas
• Etendused 2.–10. august

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 757 korda, sh täna 1)