KÜLA LOOD: Urmen Sink karjatab veiseid kadunud maailmas (1)

Oh aegu ammuseid: Urmen Sink vanas talukohas, millest on järel ainult pann ja varemed.
Maanus Masing

Kui tavaliselt näeme veiseid rohtu söömas lagedatel karjamaadel, siis Urmen Singi hooldatav pärandkooslus meenutab kadunud maailma, kus rohumaa sisse on pikitud hulgaliselt asundustalude varemeid.

Kui Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) 2017. aasta veebruaris Tõnija hoiualal Röösa külas pärandkoosluse taastas, avanes tööde käigus kadakate ja mändide alla mattunud vana asunduskoht. Üksteise järel tulid päevavalgele mitmed kultuuripärandi objektid, nagu kiviaiad, külateed, hoonete vundamendid ja varemed ning kaevud. Alal leidub mitmeid kivikuhjatisi, tõenäoliselt korjatud kunagi põllulappidelt. Tihnikust tuli välja ka üle 2 meetri kõrge Kullakivi, kus all usuti olevat peidetud kulda. Aardelaegast on isegi otsitud, paraku tulutult.

Röösa küla põllumees Urmen Sink (62), kelle 30-pealine veisekari ca enam kui 30 ha suurust ala hooldab, teab rääkida, et taastamistööde käigus tihedast puittaimestikust välja tulnud varemed kuuluvad omaaegsetele Tänava, Muru, Madarama, Vene, Muhu ja Kullakivi talule. Popsikohad tekkisid pea sajand tagasi, kui 1923. aasta talvel Valjala vallavolikogu otsusega jagatud Röösa mõisa maadest tekkis Tõnija küla maadele uus küla – Röösa asundus, mis 1936. aastal nimetati Röösa külaks. Theodor Kaljo 1928. a magistritöö kohaselt jooksis siin ka “ö” ja “õ” saarlaste vahepiir, mida tänapäeval on küllap juba keeruline määrata.

Urmen Singi sõnul pole karjamaadel päevavalgele tulnud popsikohade varemed iseenesest midagi ülearu salapärast. Veel kolhoosi ajal käis metsade vahele peitunud asundusalal karjatamine ja alles ühismajandi lagunemisele järgnenud aastakümnetega mattus see puude ja põõsaste tihedasse embusse. Urmen mahajäetud talude elanikest ega ajaloost väga palju rääkida ei oska. Elus pole ka enam vanu inimesi, kelle kaasaegsed neis paigus elasid.

Endise Valjala ja Laimjala valla piiril paikneva endise asundusala juures saavad aga taastamistööd üsna pea jätku, sest RMK kavatseb seal maha võtta veel teist samapalju tihedat kadastikku. Siis saab ka selgeks, mida põnevat kunagine Röösa asundusala endas veel varjab.

Traditsiooniliselt laugest Saaremaa karjamaast erineb Röösa pärandmaastik ka oma lainja pinnavormi poolest. Alale jäävad allikad, mis on veepüttide kõrval loomadele suureks leevenduseks praegusel erakordselt kuumal ajal.

Urmeni veised ise on aga üsnagi arglikud ja ainult üksiku looma seljajoon või sabaots vilksatab kadaka tagant. “Ma ei tea, miks nad mul sellised on, aga nad kardava võõraid,” rääkis Urmen Sink oma šarolee ristanditest. Loomad on nii pelglikud, et pruugib Urmenil õhtuks särk ära vahetada, kui loomad temagi suhtes umbusklikkust ilmutavad. “Pean hakkama juba eemalt kaugelt tegema neile selgitustööd, kes ma olen,” sõnas põllumees. “Olen üksi nende seas olnud ja teisi nad ei tunnista.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 783 korda, sh täna 1)