Muhumaa tõus igavikku (8)

Igor Gräzin

“Nii nagu Lennart Meri oma “Linnutee tuulte” ja “Hõbevalgega” viis meie soome-ugri kultuuri kosmosesse ja Valdur Mikita eestlased metsarahvana igavikku, nii tõstis Katrin Pauts oma “Minu Muhumaaga” meid sinna kõrvale,” leiab riigikogu ja Muhu vallavolikogu liige Igor Gräzin.

Sametiselt soojal suveööl vaatan õrnalt punetavasse taevasse – sinna üles me ulatumegi. Aljava ja Nurme mereäärde jooksvate niitude lõputu avarus, Nõmmküla loopealse kirev vaip, Kuivastu tee ääres ja Liiva keskuses kõrguvad Urmas Viigi loodud Muhu inglid, Ukukivist õhkuv jäine teispoolsuse hingus – see kõik on Katrin Pautsi kirjapandud Muhumaa, mis teeb sellest osa kogu inimeste ja vaimude igavesest maailmast. Sõidad rattaga ja õhkad: ilus oled sa, päikseline ja suvine Muhumaa!

See võimas Muhu bränd

Juhan Smuul alustas ja Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (legendaarne EÜE rühma-komandör Enn Bekker oli tegev just Muhumaal) on seotud maise päevase Muhuga – tegelikult on võimsad mitte ainult monoloogid, vaid ka “Kirjad Sõgedate külast”, kui sealt propaganda välja arvata – ning Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Liia Laats ja Karl Kalkun lõid oma surematu komöödiaga lahe-muheda teise-Muhu kujundi. Tegelikkuses pole seda eriti näha, aga Päris-Muhus on see kindlasti olemas. Ja kui kuulata tänagi muhulaste lugusid, siis ohkan sageli: “Tooma Juhan, sa läksid vara ära!”

Näiteks lugu sellest, kuidas Muhu mees käis jala Riias alasit parandamas ja teine treis käsitreipingil traktorile nukkvõlli… Muhu bränd ehk kaubamärk on koos setode omaga Eestimaal kõige võimsam.

Isegi telesaates “Eesti mäng” oli imeline kaunitar, kes nuppe tõstis, pandud Muhu siilikusse ja vene soldati kombel viltu käänatud pilotka olnuks sirgelt pähe panduna Muhu tanu. See kestab edasi lauludes ja mälestustes, kuid see pole veel igavik. Igavikus peab olema veel miskit: vaimu ja salapära, põlvkondade vahekordi ja paljude lapsepõlvi.

Katrini Muhumaa-raamatus on ka isiklik lapse- ja elulugu oma draamas, mis aga pole üldse ehedalt muhulik: olijate ja tulijate, omade ja mitte-päris-omade, heade ja õelate, meie ja teie õiguse lugu on üleüldse eesti- ja põhjamaine.

Kui meenutada, kuidas tulid Andres Paas Vargamäele või Juula ja Maali Paunveresse, siis tunduvad Oru Pearu ja Jorh Adniel Kiir veidrikena vaid neile, kellel polnud õnnetust neile kas reaalselt naabriks või alevikaaslaseks olla. Suur rootsi filmimees Ingmar Bergmann on öelnud, et rootslane, kes pole kiuslik ja kusagil õel, polegi nagu õige rootslane ja sellest on tal ka mitu filmi (eriti “Sügissonaat”).

Võime uhked olla, et me pole teistest halvemad, ja kurvastada, et pole palju paremad kui eestlased ja rootslased üleüldse. Siiski, ühe väga olulise vahega: Muhu vaim on kangem. Muhu vaim ja tava muhustavad tulnuka kiiremini, kui too jõuab oma välismaise vaimu meie pinda kinnitada.

Austusest Päris-Muhu vastu

Kusjuures võin omast käest kinnitada – kiuslikku muhulast ei arvata õigeks ka hilisema tulija vastu. Ja kui muidu tundub inimene enam-vähem ontlik olevat, valivad nad ta kasvõi omaenda volikogusse Muhu asja ajama ja panevad kergelt pahaks, kui too alul Muhu värve ei söanda kanda. Ikka austusest selle Päris-Muhu vastu.

Päris-Muhu on oma ühtehoidmises ja omaksvõtmises nii kange, et saarlased sellest muidu ei looda jagu saada, kui oma sillaga. Et kui saaks silla Muhu ja mandri vahele, saaks Muhust üks vilets mandrimaa.

Aga arvan, et see kuri plaan ei lähe neil läbi. Muhu võtab omaks kõik, kes tulevad siia muhulaseks saama, ja laseb maailma kõik oma lapsed, kes tahavad otsida õnne laiast maailmast.

Aga ise jääb ta alati selleks, mis ta on. Ja inimesed samuti – munukesteks. Loodan, nagu Katrin Pauts oma raamatu viimases lauses, et aja jooksul “Muhumaa väga palju ei muutu”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 607 korda, sh täna 1)