SAAREMAA KANDID: Mida tõstate esile Saaremaa suvistest kultuuriüritustest?

Urve Tiidus
riigikogu liige

Nii rikkalikku pakkumist, kui Eesti kultuurisuvi, on raske millegagi võrrelda. Veebileht www.saaremaasuvi.ee tekitab samasuguse tunde. Üks üritus huvitavam kui teine – aga paraku pole võimalik igale poole minna.

Suve sissejuhatuseks sobis meeleolukas näitus Saaremaa muuseumis – “Muusika ja teater Eesti maalikunstis”. See on veel avatud. Saaremaa ooperipäevadel õnnestus näha Shanghai teatri etendust “Riskantne mäng”. See tipptasemel lauljate ja orkestriga moodne atonaalne ooper oli suurepärane kontrast Ungari rahvusooperi etendatud klassikalisele Verdi ooperile “Traviata”. Mõlemast sain elamuse.

Olen olnud aastaid ka Kuressaare kammermuusika päevade nn stammkunde. Ka sel aastal tahan minna vähemalt ühele kontserdile. Kindlasti lähen Sadamaaita vaatama “Meretaguse paradiisi” esietendust. Mõned mu parimad teatrielamused pärinevad just sellest aidast.

Merepäevadest ei pääse üle ega ümber. “Suur rahvapidu koos külapillimeeste ja lahedate muttidega” Leisis jäi silma väga kutsuva pealkirjaga. Ja kui keegi vahel kahtleb Eesti inimeste kultuurilembuses, siis jälgige, kui valdav on suvelogistika seadmine just kultuuriürituste järgi.


Tõnis Kipper
Raadio Kadi
vastutav toimetaja

Esimeseks tuleb meelde avatud aedade päev – armas, kodune ja inspireeriv. Tore näha tublisid saarlasi oma aedu tutvustamas, palgeil häbelikkuse ja uhkuse puna segamini. Tore, et inimesed ikka veel viitsivad midagi oma kätega teha, katsetada, ka eksida ja uuesti teha. Tore, et huviliste hulgas oli nii palju noori, kellel oma koduaia rajamine võib olla alles ees, võib-olla tekkis see idee just vaadates mõnd avatud aeda. Ja kui ka inimesele pole antud seda aiapidamise soont, kohe mitte üks raas, siis rõõmu teiste tehtust saab ikka tunda.

Teiseks loomulikult Saaremaa ooperipäevad, meie suve ja ilmselt terve aasta tippsündmus. Terve meie kallis kodulinn on need nädal-poolteist hoopis teist nägu ja tegu, siin käivad hoopis teistsugused inimesed, ka meie ise oleme natuke teisemad või vähemasti proovime olla. Olgu siis tahtlikult või tahtmata. Kui mõni tööõnnetus välja arvata, on aastate jooksul meie koduõuele toodud maailma ooperimuusika tipud, kõige tegijamad teatrid. Kõrgkultuur – kõrg- mitte seepärast, et on kauge ja kättesaamatu, vaid seetõttu, et selleni jõudmiseks on nähtud palju vaeva ja läbitud pikk ja keeruline tee. Eesti Kontsert võiks hakata läbi viima koolitusi, kuidas teha üritusest sündmus, kuidas jõuda selleni, et mul on ühe laulusalmiga võrreldav tunne: “Pühad on saabunud linna… “.

Kolmas oli Bulla majamuuseumi avamine. Vaatamata sellele, et olin sellega n-ö töiselt seotud, on tegu ikkagi väga emotsionaalse ja ehk isegi ajaloolise hetkega. Me oleme aegade hämarusest üles leidnud isiku, kelle nimi, töö või pigemini looming ütleb palju väga erinevate riikide inimestele. Meile on teda lõpuks meelde tuletatud. Ja K. O. Bulla tuletab oma Sõrves elatud 11 aastaga ka meile midagi meelde: kui inimene, kes võinuks oma eluõhtupooliku veeta mistahes riigis, valib selleks paigaks meie Sõrvemaa, ju siis on meil midagi sellist, mille avastamise poole me ise alles teel oleme.

Erinevalt kommentaatoritest “aga-meil-ei-toimu-ju-siin-mitte-kui-midagi” arvan mina, et meil toimub ja toimub kohe päris palju. Suviti liigagi palju, igale poole lihtsalt ei jõua, aga see on juba paratamatus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)