KÕNE IFFILE: Inimene tahabki vähe teha ja palju saada (4)

“Inimene on ikka see “loom”, kes otsib kergemat elu ja paremaid tingimusi. Ning loomulikult – kui vähese töö eest saaks rohkem raha, see oleks ju väga mõnus,” ütleb saarlasest muusik Ivo Linna.

Mina ses mõttes noori, kes tahavad just tööd alustanuna kohe suurt palka saada, hukka ei mõista. See on üks osa inimloomusest.

Muidugi, teine asi on jälle see – ma ei taha küll hakata mingit moraali lugema, aga arvan, et ka täitsa noortele on see praktilise töö kogemus väga tähtis. Kui sa ikka ei oska haamrit käes hoida ja naela seina lüüa, siis ega sa seda kirjasõnas õpi. Seda sa pead ise tegema. Pead näpu pihta lööma, pead saama kogemuse. Töökasvatus on väga tähtis!

Ma saan asjast nii aru, et loomulikult on ajad vahepeal meeletult muutunud ja kõik on keerdunud-pöördunud ning läinud väga internetipõhiseks, inimesed istuvadki vaikselt oma arvutites selle asemel, et õues ringi joosta. Aga puhtpraktilise töö kogemus on endiselt väga vajalik.

Ja midagi pole teha, kui ikka ei taheta selle töö eest väga palju maksta, siis tuleb see lihtsalt ära kannatada, sest ega sa saa ju just töömeheteed alustanuna nõuda kuramus teab mis summasid.

Kuid ma ütlen veel kord, see on inimlik. Inimene tahabki vähe teha ja palju saada. Praegusajal levinud suhtumise noortes on tinginud väga paljus heaoluühiskond. Meil on kõik olemas ja kõike tahaks saada. Minu lapsepõlves-nooruses olid teised ajad ja siis oli kuidagi iseenesest mõistetav, et selleks, et üldse midagi saaksid, kasvõi poest ostmiseks, tuli teha tööd ja näha vaeva. See oli loomulik. Praegu aga on meil tõepoolest hea elu ja hea eluga kaasnevad mitmesugused n-ö kõrvalnähud.

Hukka mõista pole noori kindlasti vaja. Ehkki juba vanade sumerite savitahvlitelt võis lugeda, et noorus on hukka läinud. Noorus on kogu aeg hukas olnud, sinna pole midagi teha. Aeg lihtsalt muutub ja inimesed muutuvad ajas. Ses mõttes ei saa me idealiseerida asja nii, et vot 1956. aastal oli sedasi ja siis oli kõik õige. Ei olnud midagi! Tuleb olla tolerantne ja vaadata neid aegu enam-vähem kriitilise ja ausa pilguga. Selge on see, et meie noores põlves oligi piltlikult öeldes taevas ikka sinisem ja rohi rohelisem ning tänapäeval on kõik hukas. Ei ole midagi, kõik on väga hästi. Aga muutustega tuleb minna kaasa!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 319 korda, sh täna 1)