TÖÖ: Lukksepast tootmisjuhiks

ERINEVAD ÜLESANDED: Praegune tootmisjuht Illimar Poopuu on 24 aasta jooksul teinud lihatööstuses erinevaid töid.
SANDER ILVEST/SH ARHIIV

Saaremaa Lihatööstuse tootmisjuht Illimar Poopuu on 24 aastaga teinud läbi pika teekonna, ilma et oleks endale kunagi karjääritegemist eesmärgiks seadnud.

“Ma ei tea ise ka, kuidas see nii läinud on,” ütleb Illimar Poopuu, kes selle aasta algusest vastutab lihatööstuses tootmise eest. Piltlikult öeldes võetakse elusloom tema juhtimise all väravas vastu, toimetatakse sellega ja antakse vorst kaubalaost välja.

Lihatööstuse uksest astus Illimar Poopuu sisse 21-aastasena 26. septembril 1994. aastal. Ametiks oli tapamaja lukksepp. Maapoisina oli ta üles kasvanud traktorite ja autode vahel ning käinud ka kutsekas ametit omandamas. “Laia profiiliga traktorist või kuidas see oli,” naerab ta, viidates, et lukksepatöö päris võõras polnud. Pealegi pakuti lihatööstuses suuremat palka. Poopuu mäletab, et palk oli 1500 krooni, mis oli ikka suur raha. Vorstitsehhis töötanud naised said isegi kuni 3000.

Viis aastat lihunikuna

Uus tapamaja oli toona nii uus, et ei töötanud veel. Kui tööle hakkas ja toimis, oli tööd vähevõitu. Poopuu tunnistab, et igav oli. Panid hommikul seadmed korda ja tööle ning passisid niisama.
Aasta pärast otsustas ta lihunikutööd proovida. Lihunik teeb tapamajas kõiki töid. Nii tapab kui ka saeb ja puhastab lihakeresid. Töö käis erinevates lõikudes külakorda. “Sellest pole tapamajas kasu, kui sa ainult tappa oskad,” ütleb Poopuu, selgitades, et kõik pidid oskama kõiki töid. Kerge töö see polnud ei füüsiliselt ega vaimselt. Iga päev ainult tappa ei saaks, see pole ks tervisele hea. Näiteks tapeti 350 siga või 100 veist või 300 lammast.

Viis aastat tegi ta lihunikutööd, siis tehti talle ettepanek tapatsehhi meistriks hakata. See tähendas, et ta pidi hakkama oma endisi töökaaslasi juhtima.

“Poisid ei hakanud õnneks vastu ja kõik laabus,” meenutab ta. Oma osa oli ka sellel, et ta ise oskas ju kõiki asju teha ja vajadusel lõi ka käed külge. Viis aastat sai sedagi tööd tehtud, kui vabanes tapamaja juhataja koht. Tollane juht Andi Saagpakk kutsus Poopuu oma kabinetti ja andis talle teada uudise. “Näitas näpuga mu peale ja ütles, et homsest oled tapamaja juhataja,” naerab Poopuu.

Valimise ruumi seal ei olnud. Ta proovis küll puigelda, et ei taha, kuid see Saagpakule ei sobinud. Poopuu tunnistab, et see töö oli talle veidi hirmutav.

“Käi ja anna aru kogu aeg,” meenutab ta. Esimesel võimalusel läks ta “omade” juurde ja püüdis võimalikult vähe juhtide silme all olla. Kui vaja, käis ta ikka tapamajas abiks.

Mõne aja pärast lisandus tapamaja juhtimisele ka lihalõikamise juhtimine. Kuid sellest loobus mees varsti. Nimelt astus ta 2006. aastal ülikooli ja tundis, et päris nii töötada ei saa. Palus aasta pärast ennast ainult tapamaja peale jätta ning lõpetas edukalt ülikooli ökonoomika ja finantsjuhtimise erialal. “Kui ikka tunned, et ei suuda midagi paremaks muuta ja kooli kõrvalt tegelikult ei jaksanud ka, siis tuleb ausalt asjad ära rääkida,” on Illimar Poopuu põhimõte.

2010. aastal sai ta lihalõikuse tagasi, lisaks veel külmlao juhtimise. Nii kuni tänavu jaanuarini, kui juhid arvasid, et võtku ta siis juba kogu tootmine. Poopuu tunnistab, et tootmise pool polegi nii keeruline, kui on töö inimestega. “Inimeste juhtimine ja tootmise töö terviklik planeerimine on keerulisem,” sõnab ta. Õnneks on tal oma sõnul väga head kolleegid, osakondade meistrid. “Ma näen, et toimetame ühise eesmärgi nimel. Olen neile tänulik,” kinnitab ta.

Kõrge kvalifikatsiooniga

Poopuu kiidab lihatööstuse inimesi, kes on hingega asja juures ja annavad endast maksimumi, tihti ka rohkem. “Meie inimesed on kõrge kvalifikatsiooniga,” ütleb ta, selgitades, et tootmises tuleb inimestel teha vajadusel päris mitut tööd.

Lihunikuks tõesti igaüht ei saadeta ja paljudele see amet ei sobigi, kuid lihunik pakib vajadusel vorsti küll. Aegamööda õpetatakse inimestele erinevaid töid erinevates osakondades ja inimesed saavad aru, et sellist juurdeõppimist on vaja.

Oma karjääri lukksepast tootmisjuhiks Illimar Poopuu kellelegi eeskujuks seadnud pole. “Seda pole vaja olnud ja eks see oleks selline eneseupitamine ka,” arvab ta.


Taanlased tahtsid endale

Illimar Poopuu ütleb, et pole kunagi ametikõrgendust küsinud või selle poole püüelnud. Ta on lihtsalt püüdnud oma tööd hästi teha ja nii ongi asjad kokku langenud.

Poopuu räägib, et kunagi, kui ta lihunikutööd tegi, oli keegi taanlane tahtnud teda oma tööstusesse. Illimar kuulis seda alles hiljem juhataja Andi Saagpaku käest. Nimelt oli lihatööstust külastanud taanlaste delegatsioon ning tapamajas oli keegi nende juhtidest näidanud saega töötava Poopuu peale, et selle mehe võtaks ta kohe endale.

“Mina pole midagi erilist teinud, ainult oma tööd,” ütleb Poopuu. Pärast Saagpaku käest lugu kuuldes oli tal kiituse üle muidugi hea meel, kuid kahetsust, et välismaale minemata jäi, ta ei tundnud. “Ma poleks kuskile läinud, olen selline kodune,” tõdeb Poopuu. Ameti vahetamisele pole ta nende aastate jooksul kunagi mõelnud ega mõtle ka praegu. “Kurta ju ei saa ja ei ole mingit põhjust kuskile minna,” ütleb Poopuu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 649 korda, sh täna 1)