Kuressaare oleks ajaloo väikseim kultuuripealinn (8)

Merit Karise

“Kultuuripealinna tiitli tähtsaim kriteerium on, kui kõik ühte lausesse panna, et tegu peab olema Euroopat kõnetava, linnale olulise ja jõukohase kultuuriprogrammiga, mida veavad loomeinimesed selge ja tervikliku kontseptsiooni alusel ning milles kohalik kultuuripärand ja traditsioonilised kunstivormid on ühendatud innovatiivsete ja eksperimentaalsete väljendustega,” kirjutab Saaremaa valla kultuuri- ja spordikomisjoni liige Merit Karise.

Niisiis, lähtekohaks on kontseptsioon. Hea kontseptsioon sisaldab tõlgendusvõimalusi ja dialoogi pakkuvat ideed koos põhjenduse ja taustainfoga. Sageli põhineb kontseptsioon kontrastil või pingel, näiteks kultuuripealinn 2016 Donostia San Sebastian Baskimaal käsitles kogukondade konflikti, Riia 2014 Saksa ja Nõukogude okupatsiooni.

Negatiivse tooniga lähtekohad, kuid enamasti puudutabki raskus sügavamalt, tundub olulisem ja mõttetihedam kui loosunglik rõõm, kui hästi meil on läinud ja tulevikus läheb. Siiski ei pea me välja pakkuma Muressaaret juba varasema Suressaare kõrvale.

Kultuurist ja pealinnast

Kui nüüd konkreetsemaks minna ja edasiseks mõttevahetuseks üks võimalik punkt pakkuda, siis olen sõpradega kaalunud ideid, mis sobiksid paradoksi sisaldavasse kontseptsiooni “Linnatäis saari: ühendisolatsioonid” / “Townful of Islands: United Isolations”. Selle all oleks kaks põhiteemat: materjal ja mõte (või meel), inglise keeli material and mind. Küllap seostub lugejal sellega kohe EL-i praegune valupunkt Brexit, ehk ka süvenev pinge Euroopa ühendprojekti uskujate ja rahvuslike eraldumishuviliste vahel. Kultuuripealinna kontseptsioon käsitaks linna kui materiaalsete ja mõtteliste saarte kogumit eri kultuurivaldkondades – ajaloosaar (linnus), keelesaar (Aaviku maja), arhitektuuri arhipelaag jt, mida ühendavad teekonnad, rajad, kokkupuutepunktid, kohtumiskohad, ristprojektid, tõlked, laenud ja sümbioosid.

Mart Kalm nimetas Kuressaaret Tallinna kõrval teiseks Eesti pealinlikuks linnaks, sest meil on aadli talvekodadega ääristatud peatänav. Teised Eesti linnad on tekkinud pigem kaupmeeste ja käsitööliste väikemajade kogumina. Kuressaarest saab rääkida ka kui Eesti postmodernistliku arhitektuuri pealinnast, nii tsiteeris Mihkel Koppel kas Lilian Hansarit või Mart Kalmu. Kõige intrigeerivam arhitektuuriline postmodernistlik isolatsioon on praegu meie valge saar – KEK-i maja –, mis vajab ühendamist linna kultuurieluga.

Kultuuripealinna programm saaks seda ühendust aidata ehitada. Unustada ei tasu ka, et Kuressaare, asudes EL-i geograafilisest keskpunktist kaugel isolatsioonis, on ometigi Euroopa geograafilisele keskpunktile kõige lähemal asuv Eesti linn, lisaks seondub ka nullmeridiaani teema. Mõtteainet kui palju.

Materjal ja mõte pakuvad palju tõlgendusvõimalusi. Rahvusvahelist huvi tekitaks kaks intrigeerivate elulugudega materjali- ja mõttemaailmamuutjat, kes saatuse tahtel teatavasse isolatsiooni jäid: kivilausuja Kahn ja keeleuuendaja Aavik. 2024. a möödub 100 aastat Aaviku kuulsa juhtmõtte “Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata!” väljaütlemisest ning sama palju Kahni arhitektitöö algusest. Kahn ütles: “Linn on võimaluste koht. Koht, kus väike poiss võib läbi linna kõndides näha midagi, mis ütleb talle, mida ta tahab teha kogu ülejäänud elu.” 2024 on ka Kahni 50. surma-aastapäev.

Neid on juba käsitletud, kuid olulisem olekski ümarate numbrite puhul leida uusi aspekte avavaid ja tõlgendusvõimalusi pakkuvaid innovatiivseid kujutamisviise, mis Euroopat kõnetavad. Kindlasti oleks vaja koostööd Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Keele Instituudiga.

Suur vaim väikeses vormis

Programmi teostus võiks just nimelt lähtuda Kuressaarest kui väikseimast kultuuripealinnast – tuleb teha teadlikult mikro- ja miniprojekte. Kahn vestles mõttes enne monumentaalteoste loomist telliskiviga ning Aavik kompas häälikute ilu enne uue, praegu kõigile eesti keele valdajatele omase sõna ehitamist. Iga suur on alguses olnud väike. Kuressaare linn on väikesi, aga suurte võimalustega kohti täis. Näiteks käigu, mis asub Castello restorani ja Hansa galerii vahel, saaks omanike loal teha maailma kitsaimaks kunstigaleriiks: katta pealt klaasiga, võimaldada läbikäiku ning korraldada seintel kureeritud ja rahvusvahelise osaluskutsega mikrokunsti näitusi. Kontserte ja teatrit saab teha sooloesinemiste, monoetendustena – nt Kahni vestlus telliskiviga ning Aavik kui isiksus mõtisklemas ideaalse keele ja ideaalse naise üle. Ka tänapäevased tehnoloogilised lahendused oleksid oluline teostusviis väikese materiaalse mastaabiga kultuuripealinna jaoks. Kuressaare lossi seinale ja mujale saab projitseerida, teatris kasutada hologramme, installatsioonides interaktiivsust, virtuaalreaalsust, liitreaalsust.

Kindlasti on kultuuripealinna kontseptsioone ka teistel, nii et need kõik tuleks kõrvuti panna ja otsustada, milline oleks platvorm jõukohasele programmile, mis toob välja just Kuressaarest kasvanu ja kerkinu ning ühendab meid ülejäänud Euroopaga. Edasi siis juba konkreetseid tegevusi planeerima ja eelarveid paika panema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 961 korda, sh täna 1)