Sinivetikasupp Saaremaa ümbruses on lahustunud

VETIKAOHTU POLE: Turvatöötaja Hendrik Hein kinnitab, et Kuressaare ranna vesi on täiesti sinivetikavaba.
MAANUS MASING

Ehkki rannalised andsid taas lehetoimetusele teada kahtlusest, et on Saaremaa rannavees, täpsemalt Mändjalas, näinud sinivetikat, ei kinnita seda proovid ega teadlasedki.

Mändjala kämpingu perenaise Silja Vipre kinnitusel oli vähemalt eile vesi nende rannas igati puhas. “Kõik vajalikud mereveeproovid on Mändjala rannas tehtud. Meri sillerdab, on puhas ja soe,” ütles Vipre julgelt.

Terviseameti kohalik inspektor Urve Raag võis samuti kinnitada, et vähemalt viimaste proovide kohaselt pole ei Mändjalas ega Kuressaare rannas – ehk maakonna avalikes supluspaikades – sinivetikatega probleeme.

“Minule on ses osas helistanud sel suvel üksainus inimene, et tema nägi Mändjala supelrannas arvatavasti sinivetikate vohamist,” kõneles Raag. Seepeale läkski inspektor ja võttis proovid nii Mändjala kui ka Kuressaare rannast, kuid midagi ohtlikku ta ei tuvastanud.

Selge on Raagi sõnul samas see, et tuul ja ilmastik liigutavad vetikaid pidevalt. Seega maksab rannas silmad lahti hoida, kuniks soe ilm püsib. “Kuid silmaga ei näinud mina samuti kummaski rannas, et seal võiks sinivetikaid olla,” tunnistas inspektor.

Saaremaa vetes välitöödel olev Eesti mereinstituudi teadlane Jonne Kotta hoiatas küll alles teisipäeval, et seisva vee ja kõrge temperatuuriga jõuab Vilsandi ja Sõrve vahel olnud paks sinivetikasupp hiljemalt kahe päevaga kardetavasti Liivi lahte ja Väinamerre, ent seda ei juhtunud. Eile tunnistas Kotta, et sinivetikasupiga läks praegu õnneks. “Uudised on head,” kinnitas Kotta.

Niinimetatud sinivetikasupi kiht Saaremaa läänerannikul läks neljapäeval oluliselt õhemaks ning süvikust on asemele liikunud puhas külm vesi. “Tänu sellele lahustus sinivetikas tuulega, mis eile (neljapäeval – toim) puhus omakorda sügavamasse kihti ja tegelikult ongi Saaremaa läänerannikul praegu olukord, et sinikute tihedus on normi piires ja midagi ebanormaalset ei ole,” rõõmustas teadlane.

Tõsi, suured sinivetikamassid asuvad jätkuvalt läänerannikust 10 km kaugusel avamerel, kuid sinna inimesed tõenäoliselt ei satu. Vähemalt ujuma mitte. Pisut on Kotta andmeil sinivetikat liikvel ka Soela kandis ning Väinameres leidub vetikajääke. “Aga põhimõtteliselt võib inimesed maha rahustada, et läks hästi – suur sinikute hulk ei tulnud õnneks Liivi lahte ega Väinamerre. Saame rahulikult suve edasi nautida!” kinnitas Jonne Kotta.


Kuidas märgata sinivetikaohtu?

Jonne Kotta sõnul võiks inimene merre ujuma minnes kahte asja jälgida.

Ära tunneb sinivetikad selle järgi, kui veepinnal on näha justnagu männitolmu. Sinivetikate korral on seda kollast tolmu suuremates kogustes.

Teiseks soovitab ta võtta rannas peoga vett ja vaadata – kui pihk on ohtralt väikseid täpikesi täis, siis võiks sellisesse vette sukeldumisest loobuda. Kui täppe on aga üksikuid või pole üldse, siis pole ka mingit vetikaohtu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 360 korda, sh täna 1)