VASTULAUSE: Vastuseks Katrin Pautsi artiklile (4)

Vastuseks Katrin Pautsi artiklile “Põrgukuumus, Midsomeri mõrvad ja väiklus küünis” (SH, 31.07)

Kurje plaane ega viha pensionäridel Katrini vastu ei olnud, vaid tahe küsimusi esitada ja selgitada, et raamatus “Minu Muhumaa” toodud uusim legend – libahundilugu, kirja pandud emotsioonide ajel, nagu autor kinnitab – sisaldab põhjendamatut vaenu ja valet. Raamatu tegelased on anonüümsed, neile võib süüks panna ükskõik mida.

Autor märgib, et raamatus seadis ta fookusse võõraviha kajastamise, öeldes, et ta on Muhu pinnal võõras, vale seeme, vale veri, tal puudub siin sünniõigus, mida Muhus ei andestata. Muhusse on juba 20. sajandi keskpaigast mujalt inimesi tulnud ja tänaseks on neid siin kindlasti rohkem kui põlismuhulasi.

Laim on raamatus toodud kõlakas, et see või too muhulane polevatki pereisa enda, vaid hoopis mingi kuulsa filminäitleja sohilaps. Koolis ei käinud ühtki käopoega.

Oma põhikooli klassijuhataja kohta kirjutab Katrin, et see hakkas pensionärina poeediks. Klassijuhataja esimese raamatu esitlus teinud Pautsi kadedaks, sest sellist austust ei kogevat ükski Tallinna kirjanik ja et miks sellist vahet tehti, kuigi tema on ju päriskirjanik.

See esitlus toimus Liiva lasteaias 1998, kui keegi veel ei teadnud midagi päriskirjanik Katrin Pautsist. Fanfaare ja rahvariides taidluskollektiive polnud. Fanfaare puhuti Eesti NSV-s pioneerikoondustel. Esitlusel loeti luuletusi, keegi laulis, pillimehel võis rahvariidevest seljas olla. Klassijuhataja kutsus rahva kokku ning pakkus kohvi ja küpsiseid.

Koolist kirjutab ta, et seal pannud õpetajad lapsed töövihikutega rakkesse ja ise tikkinud. Kui Aljava küünis tahtsime tikkijate nimesid teada, saime vastuseks – tikkisid küll, akna all. Jääb üle uskuda, et õpetajad ise ja õpilased teavad, et ükski õpetaja tunnis ei tikkinud.

Vasakukäelisi lapsi ei õpetatud lasteaias paremakäelisteks. Teame lähedast, kes sündis vasakukäelisena ja praegu 50-aastasena tikib ja hakib ikka vasaku käega. Koolis oli igas klassis vasakukäelisi.

Pauts väidab, et virtsahais koolikaaslaste riietel ja juustes olnud tavaline, sest laut-elumaju olid külad täis. Meie ei tundnud klassis laudahaisu. Oleme sellistes majades elanud, milles eluruumid ja laut ühe katuse all. Eluruumide ja lauda vahel on koridor ja ei mingit haisu.

Ühel talveööl 2011 varises Manala maja kokku. Selle kohta kirjutab autor, et siis ei tahtnud keegi midagi anda, neilt tahetud veel rohkem võtta ja et riik jättis nad üksi. Selle õnnetuse järel said Pautsid muhulastelt riideid ja toitu. Maja ülesehitamiseks kohalikel jõudu polnud. Aga omavastutus? Riik ei jäta sind üksi, kui sul on kindlustus.

Katrin annab Muhu õpetajatele au, et nad ei söandanud maha salata ta andekust, eriti keeltes ja kirjutamises. Kirjandid päästnud ta, kuigi reaalainetes olnud teadmised nullilähedased. See olevat Eestis püha, et last, kes kirjutab häid kirjandeid, ei visata koolist välja, olgu tal või teised hinded kahed. Ei heideta koolist välja, aga klassikursust jäetakse kordama. Ilmselt olid Katrini hinded paremad, klassikursust ta ei korranud. Katrini kõige tähtsam kirjand, lõpukirjand jäi Muhus kirjutamata, sest ta läks enne Orissaare kooli.

Aga andekas sõnaseadja on Katrin Pauts tõesti. Seda kinnitavad kõik ta raamatud ja sõnavõtud meedias. Sõnakasutus on kohati vägagi värvikas, näiteks – oma mullis elavad muhulased, laiade lõugadega vanapiigad, tavaline Muhu külamoor, vaimupimedad kolhoosnikud, silmist pimedad argpükslikud õpetajad, nagu äsja munenud kana, Muhu nõiad või kurat võtaks. Meie Katrinile sellist sõnaseadmist ei õpetanud.

Aljaval Katrin Pautsiga kohtumisel osalenud õpetajad-pensionärid

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 214 korda, sh täna 1)