Mõnda ajamärkidest

Bruno Pao

“Tänavu tõuseb mõttelatva mitmeid rahutuks tegevaid ajamärke. Pikalt kuum suvi süvendas hirmu üldiste kliimamuutuste ees. Põuakahjustused vähendasid maatulukust ja karjakasvatust peab nähtavasti koomale tõmbama. Üha teravamaks muutuvad eakate hooldusprobleemid ja poliitika viljades märkame lamandumislaike. Ilmselt esineb riigimehelikku väsimust,” kirjutab mereajaloolane Bruno Pao.

Kliima muutumine on riigipiiride ülene vana küsimus ja sõltub usaldamatusest riikide vahel. Lahenduste otsimine põrkub peamise tõkkepuu ees – keegi ei taha oma võimsuse välimääraja, soomusterase kütmisest loobuda. Kiirelt kasvav inimkond rüüstab rändtirtsude kombel järjest enam meid kaitsvat loodust.

Tundub, et põuakahjustused nudivad kõige laiemalt suurtootjate põlde, sest neil pole niisutussüsteeme ega metsavarju. Pealegi on Põllumehed suure tähega asendumas operaatoritega suure masinapargi toel.

Veel lähiminevikus toitsid keskmiktalude põllulapid kehvalgi aastal pere ilma pangalaenuta veel ära. Rääkimata kunagi üsna põlatud popsidest, kes niitsid käsitsi teepeenrad, aiaääred ning kiviaedade vahelised saadud oma lehma talviseks ülalpidamiseks igas olukorras kindlalt ära.

Linna külarahvast tööta jätma

Vilgas elu maal veel 70 aastat tagasi toitis ka proletaarlasi, kes olid juba hakanud juuri läbi raiuma. Põlised Eesti talud surmati massiliselt 1949. aastal.

Tagasivaates peab siiski tõdema, et meie sobivalt korrastatud ajalooline talusüsteem pidas vastu kaks suurt maailmasõda. Jutud suurtootmisest olid algul teoreetilised, siis surve alla painutatud ning lõpuks sõltuvusse seatud masinate tootjatest.

On paradoks, et talupoeg asus elama linna valmistama vahendeid, millega jätta tööta külarahvast. Kõigi siin Läänemere ääres elavate inimeste kõhud ootavad aga ikkagi lauale maitsvat leiba. Leib laual, katus pea kohal ja rahu majas tagas elu järjepidevuse. Helget tulevikku rajades pole vist võimalik sihile jõuda, kui juured asfaldil lohisemas ja kütus auto paagis lõppemas.

Oleme kõik pärit maalt, kus õitsvas aias, põlispuude vilus kiikusid meie hällid. Saanud nüüd unistajaks kihutajate keskkonnas, käed surumas silme ette nutitelefone ja peas kumiseb põigiti teede võrgustik. Mida teha siis, kui tuleb vanadus? Kiirus ja sitkus lahkub lihastest, luud hõrenevad ja rõõmud lehvitavad minevikust.

Usume, et küllap lapsed aitavad nagu vanasti, kui talu kirjutati vanema poja nimele. Tegelikult elame pesa hülgamise ajajärgul. Lapsed lendavad varakult õite järele, sinna, kus kõik kiiskab – haridus, töö, meelelahutus, eksootika ja eneseteostus. Vanemaid asendab neile sageli ühiskondlik heaolu, kus esineb ka lastetust. Ühel ettenägematul päeval vajab vanur välist tuge ja hooldust või koguni hooldekodu. Me teame, mis see viimane võimalus täna maksab.

Enne viimast suurt sõda oli Saaremaal endises Haeska mõisas üksainus, puruvaeste vanade (hooldus) kodu, mida pidas ülal maavalitsus. Ülejäänud hooldust vajavad vanad elasid oma kodus, kus talu toitis ja pere hooldas. Seda tehti talutöö kõrvalt endastmõistetavalt, sest hoolealuse elutöö kui pangarve seisnes talu tootlikkuses ja heakorras.

Miks riik endale nii palju krabas?

Valitses teadmine sellest, et iga vanainimene, kes jääb voodi varule, pole tüütu sant, vaid elav eeskuju. Looja, kelle põld pole söötis ega katus tilgu läbi. Ta on küps viljapea oma kaitsvas kambris. Ivad järgnevas põlves kasvamas. See oli talu järjekestvuse alus. Sama peaks pärandkultuurina olema ka kogu riigis.

Olen mitmeid kordi mõtelnud selle üle, et meie lähimineviku omandivormide seadustamisel krabas riik väga palju maid oma voli alla. Munitsipaalvajadusteks jäeti vaid lapikesi, justkui poleks maapiirkondades vaja krunte elamuehituseks, parkide, spordiväljakute ja muu kohaliku tegevuse vajadusteks.

Mäletan veel Muhu kui esimesena Eestis taastatud valla volikogu esimesi otsuseid võtta kaitse alla muinasaegne maalinn ühtse alana, jätta maad ujumiskohtade ja sadamate rajamiseks ning näha ette maavaldusi valla normaalseks arenemiseks. Kui riigivalitsus jõudis asjale järele, siis tühistati paljud vallavolikogu otsused põhimõttel, et kogu vaba maa peab minema turule enampakkumiseks.

Ettenägevalt oleks pidanud jätma maareservi külade arenemiseks maad kasvõi noortele meestele, kes on läbinud sõjaväeteenistuse ja tahavad luua oma pere maal, kus saab rajada oma aia, peenramaa ja lastele jooksuruumi. Niikuinii vajab ka kaugtöö tegija eluruumi või katust pea kohale looduse keskel. Kaduvad külad nutavad ju nooruse ja elu järele. Tugev küla oleks julgestuspunkt vabakäigu šaakalite ründeliinil.

Lahendusi otsides vaadatakse vallast Toompea suunas. Meie oleme sinna ju asju korda ajama valinud ustavust vandunud poliitikud. Kahjuks ei võta nad kõik sinna kaasa riigimehelikku selgroogu, vaid osa kasutab sirge seljaga seismiseks liiga sageli oma olmelist sisetunnet, mis siiski teatud olukordades deformeerub. Lihtsalt, täna kannan õlgadel oma kohust, homme olen vist liialt väsinud. Miks ei väsita valimisvõitluses. Ollakse valmis imetegudeks. Imesid loodetakse siiski liialt ning riigi juhtimine ja arendamine on kõva realistlik töö. Auks tegijale ja riigile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 188 korda, sh täna 1)