Eesti tuulised rannad ja rahutu rannikumeri

Tarmo Soomere

“Ookeanide rannikul teevad pahandust enamasti otse rannikut ründavad orkaanid ja taifuunid. Läänemerel käivad asjad aga teisiti. Elu meie randades ja kogu meres mõjutavad päris palju meist kaugel eemal puhuvad tuuled,” kirjutab Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi juhtivteadur, ehituse ja arhitektuuri instituudi rannikutehnika professor Tarmo Soomere.

Eesti on mitmes mõttes paradiislik paik. Aastaajad vahelduvad siin kindlas rütmis, suvi pole liiga kuum, sügis liiga pikk, talv liiga külm ega tuuled liiga tugevad. Sellise koha on ühisel jõul kujundanud Põhja-Atlandilt tulevad tormituuled ja Läänemere ebatavaline kuju. Siiski toob nende kahe aastatuhandeid püsinud habras tasakaal meie randadesse vahel väga kõrged lained, uuristab maad me jalge alt ja tekitab üleujutusi; samas toimetab ka hapnikurikast vett Läänemere kõige sügavamatesse kohtadesse.

Rannikurahvas teab omast käest, et rannikul paiknevad riigid peavad arvestama sellega, et meri vahel mässab. Enamasti on kõige suuremaks ohuks kõrge veetase ja rannikualade üleujutus. See on probleemiks kohtades, kus ranniku tagamaa on madal. Ekstreemsetes tormides kõrgele tõusev vesi mõjutab praeguste prognooside alusel ligikaudu 270 ruutkilomeetrit Eesti rannikualadest ehk 0,6% Eesti pindalast. Igas konkreetses tormis on löögi all palju väiksemad alad. Enamikul sellest maast inimasustust pole. Sellistes kohtades, nagu näiteks Matsalu kandis, saab loodus üleujutustega kergesti hakkama. Inimeste eluasemed on ohus Haapsalu merepoolses osas, Pärnu rannarajoonis ja mõningal määral ka Nasva kandis.

Taani väinade tormipump

Ookeanide rannikul teevad pahandust enamasti otse rannikut ründavad orkaanid ja taifuunid. Läänemerel käivad asjad aga teisiti. Elu meie randades ja kogu meres mõjutavad päris palju meist kaugel eemal puhuvad tuuled.

Nimelt võivad Läänemere lõuna- ja lääneosas puhuvate tormide seeriad viia algul läbi Taani väinade hulga vett välja ning seejärel pressida sadu kuupkilomeetreid soolast vett tagasi. Seda vett on nii palju, et kogu Läänemere keskmine veetase võib paari nädalaga tõusta ligi ühe meetri võrra pikaajalisest keskmisest kõrgemale. See vesi püsib meie meres nädalaid. Kui siis külastab meie rannikuid isegi suhteliselt tagasihoidlik tormituul, on seal sõna otseses mõttes vesi ahjus. Pärnus pole sellistel aegadel ka kolmest meetrist palju kõrgemale ulatuv veetase võimatu. Nõnda sünnivad suurimad üleujutused meie randades Läänemere ebatavaliselt kõrge veetaseme ja kohaliku tormiaju koosmõjus.

Maailmaookeani veetase on viimasel poolsajandil üsna kiiresti kerkinud. Umbes pool sellest on tulnud vee soojuspaisumisest. Kasv on olnud juba mõnda aega 1,7 millimeetrit aastas ning viimasel paarikümnel aastal isegi kuni 3 millimeetrit aastas. Suur osa Eestist ei tunne seda kasvu “tänu” jääajajärgsele maakerkele. Saared kerkivad ju ligikaudu 2,5 millimeetrit aastas.

Meie probleem on hoopis see, et eriti kõrged veetasemed kipuvad kasvama palju kiiremini. Aasta maksimaalsed veetasemed on viimase 50 aasta vältel suurenenud keskmiselt 5–7 millimeetrit aasta kohta ja Narva kandis mõnede mudelite arvates isegi kuni 10 millimeetrit aastas. Kuna nimelt ülikõrged veetasemed teevad suuri pahandusi, siis kasvab meie rannikutel oht kolm kuni viis korda kiiremini kui mujal maailmas.

Elutähtsad protsessid süvaookeanis

Sellest kasvust annab jämedalt poole ehk ligikaudu 4 millimeetrit aastas see, et Taani väinade kohal puhuvate tormide poolt ühe korraga Läänemerre pressitud vee hulk suureneb aegamisi. Samas on päris kindel, et ei tormide tugevus ega sagedus ole viimasel poolsajandil arvestatavalt kasvanud (kuigi üksikud aastakümned on olnud tormisemad kui teised). Tormide toimetamise efektiivsuse kasvu taga on hoopis asjaolu, et erinevad ilmamustrid on muutunud püsivamaks. See ilmneb nii tänavuse pika ja kuuma suve näol kui ka selle kaudu, et sügistormide periood on vahel pikem. Mida pikem on Taani väinade kandis liikuvate tormide seeria, seda rohkem suudab see Läänemerre vett pressida ja seda suurem on oht meie randadele.

Veel suhteliselt hiljuti arvati, et maailmaookeani põhi on peaaegu elutu. Argumendiks ennekõike hapnikupuudus. Selle eluelemendi difusioon vees on nii aeglane, et enne kümne kilomeetri sügavusele jõudmist peaks see olema ammu ära tarvitatud. Tegelikult kihab ookeani põhjas elu. Hapnikku viivad sinna soolased ja külmad veemassid. Need tekivad põhiosas Gröönimaa lähistel siis, kui vesi kiiresti külmub. Jää on palju magedam kui vesi, nii et jää all on vesi palju soolasem ja loomulikult külm. See on ka märksa tihedam kui ülejäänud vesi ja vajub aeglaselt merepõhja.

Just see protsess hoiab käimas suurt osa elu kogu maailmaookeanis. Selle seiskumine võib kogu maailma segi paisata. Nõnda juhtus tõenäoliselt ligikaudu 252 miljoni aasta eest nn Suure Katastroofi ajal. See sündmus hävitas ka suurema osa sellistest putukatest, kes elaksid üle tuumasõja.

Musta mere sügavamad kihid on meie mõistes surnud just taolise mehhanismi puudumise tõttu. Läänemeri on õnnega koos, kuna tormide seeriate poolt meie merre pressitud Põhjamere vesi on mitte ainult soolane, vaid ka hapnikurikas. Tasapisi täidab selline vesi Läänemere edelaosa süvikud. Kui seda jagub piisavalt, valgub see mere keskossa ja natuke sellest jõuab isegi Soome lahe suudmesse. Nimelt see vesi annab võimaluse hapnikupõhisele elule Läänemere sügavamates osades.

Vähemalt sada aastat (ehk nii kaugele tagasi, kui oskame mõõdetud andmete alusel vaadata), toimetas selline tormipump regulaarselt. Läänemeri sai suure sõõmu hapnikku mitu korda aastas. 30 aastat tagasi juhtus aga midagi. Sellest ajast saadik on hapnik justkui kinni keeratud ja meie meri on seda saanud ligikaudu kord viie aasta kohta.

Mis siis juhtus, kuidas me seda oma nahal tunneme ja mis võiks edasi saada, sellest kõneleb professor Soomere juba reede õhtul Kuressaare merepäevade mõttekojas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 235 korda, sh täna 1)