SUUR MAA, SUURED ASJAD: Must liiklus ja Saaremaa anomaalia (6)

neeme korv

Neeme Korv

Tänavu räägitakse palju liiklusest. Tulebki rääkida, kui hukkunute arv on augusti esimese nädala seisuga 51 ehk kolme võrra enam kui mullu aasta peale kokku. Ka Saaremaa must kvoot on täis – elu on jätnud kolm liiklejat, ühe võrra enam kui mullu kogu aasta peale.

Aastal 2016 hukkus Saaremaal liikluses kolm, 2015. aastal aga mitte ühtegi inimest.

Sellise alati küüniliselt kõlava kvoodijutu peale tuleb muidugi lisada, et ainus mõistlik kvoot siin on null. Jah, elus ei kulge kõik nii, nagu plaanitud, aga see ei peaks takistama idealismi ükskõik missuguses valdkonnas.

Nullvisioon liiklusohutuses ei ole sõnakõlks. Ennekõike tähendab see, et iga raskete tagajärgedega avarii võetakse pulkadeks lahti. Analüüs aitab luua tervikpildi ja nii omakorda kõrvaldatakse kitsaskohti. Seda tuleb teha järjekindlalt, sest liikluskeskkond on pidevas muutumises.

Autod arenevad, neile lisatakse nii-öelda mugavusvarustust, mis peaks juhti aitama – iseasi kas alati aitab, võib-olla hoopis segab. Järjest lisandub teedele uut tüüpi liikureid (näiteks linnades juba üsna levinud tasakaaluliikurid, elektrirulad jmt), millel on oma eripärad, oma dünaamika. Ehitatakse teid ja ristmikke.

Iga taoline muutus, isegi näiliselt tühine, mõjutab tervikut, seega ka juhtide käitumist kujundavaid hoiakuid. Kui me tahame, et liiklus toimiks sujuvalt ja nii, et vigasaanute ja ohvrite arv oleks minimaalne, tuleb erinevate asjaoludega arvestada. Samuti tasuks meeles pidada, et üks lahendus ei ole võluvits. Ehk kui meile hakatakse rääkima, et mobiilne kiiruskaamera lööb liikluspildi hommepäev klaariks, ei maksa seda uskuda.

Mina, kes ma sõidan sageli Tallinna–Risti–Virtsu maanteel, olen mõelnud, mida teha anomaaliaga, mida tekitab suursaarte parvlaevaühendus mandriga. Põhimõtteliselt lastakse Virtsust ja Rohukülast maanteele üsna suure sagedusega umbes 130 autost koosnevaid kolonne. Praamilt tuleb alati maha kirju mitmekiiruseline seltskond matkabussidest mitmeteljeliste veokiteni, mis kõik alustavad lend­stardist. Ja siis algavad möödasõidud, mis teadupärast on liikluses üks ohtlikumaid manöövreid. Aga Risti–Virtsu teel tehakse neid kümneid, päeva jooksul ilmselt sadu.

See tee on täis pikki laugeid vastikult pimedaid kurve, eriti Risti–Ääsmäe lõigul (muide, Kuivastu–Kuressaare on mu meelest möödasõidu ohutust arvestades parem). Muutuvad pikivahed on enamasti täiesti ebaadekvaatsed. Põhimõtteliselt ripub pidevalt pea kohal ahelavarii võimalus.

Kardetavasti ei ole kolonnide tekkimise anomaalia kuidagi tehniliselt, s.o liikluskorraldusvahenditega, lahendatav. Maanteele joonistatud teekattemärgistus – valged kastid pikivahe mõõtmiseks – ei näi praegu kuigivõrd toimivat. Ega aitaks seegi, kui kogu maantee 500-meetriste vahedega kiiruskaameratega täita. Äkki nõuaks siis juba kõigile autodele kohustuslikke kiirusepiirikuid, mis pole ju tehniline utoopia, kuigi keegi ei kujuta vast sellist lahendust ette.

Kuniks meil pole võimalust veeretada vastutus isesõitvale sõidukile, saame Saaremaa anomaalia puhul loota vaid juhtide mõistlikkusele. Juhtide pähe, harjumuste ja sõiduvõtete muutmisse tuleb meil pöörata ka ennetustöö fookus.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 441 korda, sh täna 1)