Ülemere maast ja metsast (2)

 

Mart Erik
Foto autor: Ott Kasuri

Saarlased ja hiidlased või hiidlased ja saarlased, ükskõik kus nad omavahel kokku satuvad, on ikka leidnud põhjuse üksteise sõbralikuks aasimiseks. Mandrimehena on seda ikka lahe kõrvalt vaadata olnud. Kena on nautida saarte murde kõla ja ülemere rahva ehedat huumorit, mis vahest karmidele elutingimustele saare jonniga vastu aitavad seista. Sestap on minugi loos seiku, mis head naljasoont eeldavad. Aga samas on tegemist siiski väga tõsise teema lahkamisega, mis meie riigi tuleviku mõttes elutähtis on – seda nii saartel kui ka mandril.

Heidame pilgu nüüd ajas pisut, umbes 80 aastat tagasi, täpsemalt Teise maailmasõja eelsesse aega – aastasse 1939. Toona, vahetult enne kogu meie riigi ja rahva elukorralduse peapeale pööramist, toimus üldine põllumajandusloendus. Üle terve Eesti loeti kokku 139 991 talundit, pandi kirja nende vara ning kõik, mis selle juurde kuulub – majadest ja maadest kanade ja karusmarjapõõsasteni välja. Selleks võeti tööle ligemale 1200 loendajat, peale selle instruktorid ja muu juhtiv personal.

Ilmselt pakub lugejale huvi väike saarte vaheline statistiline võistlus: näiteks peeti Saaremaal toona 40 157 kana Hiiumaa 26 456 muneja vastu. Kahjuks kõiki külakoeri üle ei loetud. Aga muidu üks vahva materjal, mis internetiski vabalt saadaval.

Nüüd aga läheme metsa

Vaatame, kui palju seda loodusvara meie suurtel saartel enne Teist maailmasõda tegelikult oli. Arvestades kokku talundite ja riigi metsamaad, selgub, et 1939. aastal oli metsa Saaremaal 24 922 ja Hiiumaal 22 371 hektarit. Lihtne arvutus, toetudes mõlema saare üldpindaladele, ütleb, et metsasuse protsent oli Saaremaal sel ajal 8,4% ja Hiiumaal 21,6%. Parajalt “kiilakad” saared tänases mõistes mõlemad.

Mis on edasi saanud? Võrdleme 1939. aasta olukorda minu käsutuses olevate Eesti NSV metsafondi andmetega – seisuga 1. jaanuar 1973. See materjal (eksemplar nr 00473) oli toona poolsalajane, lubatud vaid ametlikuks kasutamiseks. Kui 1939. aastal kuulus Hiiumaa veel Läänemaa koosseisu, siis selleks ajaks oli ta saanud juba iseseisvuse – administratiivne üksus oli nüüd Hiiumaa rajoon. Seevastu Saaremaa oli muutunud Kingissepa rajooniks.

Mida toob tulevik?

Arhiivimaterjalidest nähtub, et Saaremaal oli 1970-ndatel metsa all juba 100 100 ja Hiiumaal 54 100 hektarit (saarte riiklik metsafond vastavalt 35 400 ja 44 200 hektarit). Järelikult oli metsasuse protsent kolmekümne aastaga kasvanud Saaremaal 34 ja Hiiumaal 52 protsendini.

Viimane ilmunud aastaraamat “Mets 2017” annab aga Saare maakonna metsasuse protsendiks juba 62,4 ja Hiiu maakonnas suisa 70,5%.

Metsasuse protsent tõenäoliselt enam ei suurene, pigem hakkab natuke vähenema. Riigimetsa osa suurenemine on toimunud nõukogudeaegsete kuivendustööde ja tagastamata maade liitmise arvelt. Tänapäeval suuremahulisi kuivendustöid, et soode ja rabade arvelt metsamaad juurde saada, enam arvatavasti ei tehta. Samal ajal on mõlemal saarel terav puudus põllumaast ning selle hind tõuseb. Seetõttu võidakse endistele põllumaadele kasvanud metsa mingil määral uuesti põllumajanduslikku kasutusse võtta.

Räägime raietest. On neid vähe või palju?

Et üleüldse selles küsimuses orienteeruda, peame alustuseks endale selgeks tegema omanduse küsimuse: kelle oma mets on. Viimasel ajal on kõlama jäänud arvamus, et mets olevat meie kõigi oma. Kas ikka on nii? Jah, osaliselt küll. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hallatav mets on tõesti meie kõigi ühine omand. Aga erametsadega on teine lugu. Need on eraomandis.

Samamoodi nagu eramaa, eratee, eraettevõte. Eraomandi kohta kehtivad õigusriigis seadused. Ehkki – kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti riigil on tänaseni paljudele inimestele riigi poolt looduskaitse alla võetud eramaade eest lubatud seaduse järgi ettenähtud raha välja maksmata. Kõikide kaitse alla võetud maade eest ei kavatseta siiani isegi iga-aastast kompensatsiooni maksta, samal ajal lisandub aga igasuguseid kaitsekorraldusi. Sageli ilma mingisuguste eeluuringuteta.

Eriti keeruliseks läheb omandi ja metsa “kaitse” teema siis, kui keegi juhtub endale suvekodu või maja ostma sellise metsa äärde, mille omanik ta ise pole. Naabri mets ja seal huikav öökull tunduvad maa ostjale kohe tema isiklik vara olevat. Meil aga kehtivad seadused, mille alusel tohib metsades raieid teha. Ja kui maaomanikul on soov, siis on tal selleks ka seaduslik õigus.

Head inimesed, maaomanikud, kelle õue taga või kõrval kasvab võõras mets! Kõige kindlamalt saate selle metsatüki saatuse üle otsustada, ostes selle enda eraomandisse. Või tehes metsaomanikuga kõiki osapooli rahuldava kokkuleppe. Hea tahte korral on võimalik leppida kokku nii raiete ajas kui ka mahus.

On ka halbu näiteid ühepoolsest käsumajandusest: Haapsalu linn, pärast Ridala vallaga liitumist, keelas just hiljuti suurel alal lageraied. Seoses niisuguse meelevaldse otsusega terendab ees üks korralik kohtusaaga, sest metsaomanikud näevad selles akti, mis ei erine suurt natsionaliseerimisest.

Võime ju tõesti sellest ühisest riiklikust metsavarandusest teha ühe suure rahvuspargi ja lasta neil puudel kasvada igavesest ajast igavesti. Hoides puutumatuna kogu riikliku metsamassiivi, kaotaks riik aga sõna otseses mõttes ühe suurematest tuluallikatest. Ja emotsionaalne kadu tuleb siia veel lisaks. Kas olete näinud, kuidas puud surevad seistes? Minge vaadake Järvselja ürgmetsa ja veenduge oma silmaga, kui trööstitu see välja näeb. Võimas vaatamisväärsus omaette. Aga kas kujutate ette, kuidas näiteks Lahemaal hakkavad sealsed kuusikud massiliselt surema? Võib isegi juhtuda, et puude hukkumist näeme ebatavaliste ilmastikuolude tõttu õige varsti oma silmaga. Kui näiteks lähiajal peaks lisaks tänavusele veel paar järjestikust kuuma suve tulema, lisaks sekka mõni torm, on kuri karjas.

Püsimetsandus on ilus aade, aga tegelikkuses jääb see üksikute maaomanike kalliks hobiks.

Looduse enda seadused kehtivad aga võrdselt nii riigi- kui ka erametsas. Andmetele toetudes tuvastasime, et saartel on metsasus aasta-aastalt tõusnud. Teame, et puuliikidel on erinev kasvuiga ja seetõttu on igal metsatükil oma aeg – kel vähem, kel kauem. Loodus on nii seadnud, et kunagi need puud ka surevad. Seetõttu ei väsi ma kordamast: metsi tuleb uuendada pidevalt!

Nii Saaremaal kui ka Hiiumaal toimunud metsapindala muutus on omamoodi ekstreemne tõestus selle kohta, et mets ei kao meil kuhugi – ta kasvabki ise.

Küsimusele, kas saartel raiutakse liiga palju, vastan lihtsalt: ei raiuta. Raiepotentsiaali Saaremaal ja Hiiumaal on küll ja veel ning mida sellega teha, on vaid metsaomaniku enda otsustada. Rahulik meel ja tarmukus aitavad paremini kui kange vaidlus. Vastastikused kokkulepped on paremad kui vägikaikavedu.

Loo lõpetuseks tahan kolmandat põlve metsamehena ja omades selles valdkonnas üle neljakümne aasta tegutsemiskogemust öelda: väikesest seemnest kasvab hiljem suur puu ka raielangile.

Mart Erik


Hakkpuidu eksport on kasvanud

Villu Vatsfeld, Saarte Liinide juhatuse esimees

2018. aasta seitsme kuuga on veetud 178 000 tihumeetrit ümarpuitu, mis on viimase paari aasta parim näitaja, kuid tippaegadeni veel ei küüni.

Suurima veomahuga aasta on seni olnud 2014, kui aasta esimese seitsme kuuga oli veetud juba 200 000 tihumeetrit ja aasta kokkuvõttes veeti 349 000 tihumeetrit ümarpuitu. Selles võrdluses võib prognoosida, et Roomassaare sadama ümarpuidu veomaht 2018. aastal jääb üsna täpselt 300 000 tihumeetri lähedale. 2017. aasta kogumaht oli 257 000 tihumeetrit.

Hakkpuidu eksport on viimaste aastatega küll mitu korda kasvanud, kuid kogumahus on tegemist oluliselt väiksema kaubagrupiga. 2017. aastal veeti kokku 32 000 tonni haket, mis on seni parim näitaja, kuid näiteks käesoleva aasta esimese seitsme kuuga on veomahud olnud alla 10 000 tonni. Siin tuleb küll silmas pidada, et hakkpuidu nõudlus on seotud kütteperioodiga ja soojal ajal ongi selle kaubagrupi veomaht väiksem.

AS Saarte Liinid hoiab silma peal ka puidu väärindamisega seotud äriideedel ja loodab, et äriühingu sadamad saavad lähiajal osa ka näiteks puidugraanulite ekspordist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 900 korda, sh täna 1)