Suveliiklusest ja nutiseadmetest (10)

Erki Aavik

Nutiseade ei konkureeri õnnetuste põhjusena viletsa sõiduoskusega, vastutustundetusega (iseäranis sõiduoskusega seotult!), stressi ja väsimuse eiramisega. Aga seda kõike on üsna raske mõõta ja isegi hinnata, kirjutab Erki Aavik.

Suve edenedes saame üha uusi ärevaks tegevaid teateid hukkunute ja rohkete vigastatutega liiklusõnnetustest. Kuni juhtunu ei puuduta meid isiklikult, jäävad ärevus ja traagika meile kaugeks või kaugemaks, empaatiast ja tundehellusest hoolimata või siis just selle määrast sõltuvalt (olenevalt sellest, millise distsipliini või spetsialisti positsioonilt asja hinnata).

Sageli seostatakse õnnetusi nutiseadmete kasutamisega ning asutakse uusi piiranguid kehtestama. Tõepoolest, lihtsa vanaaegse mobiiltelefoniga kõne vastuvõtmine erineb vägagi moodsa telefoni ekraanil internetilehitseja sirvimisest, autoroolis olles kohe kindlasti.

Kes suudab, kes mitte

Mõne aja eest kirjutasin sellest teemast ja jõudsin telefoni kasutamise keelamist hinnates küsimuse juurde, mis keelatakse järgmiseks? Raadio? Kaassõitjate pöördumine autojuhi poole ja temaga vestlemine? Omad mõtted? Juba siis pidas nii mõnigi lihtsam lugeja seda mõttekäiku jaburaks ja kiuslikuks.

Ometi on asi nii, et viimase paarisaja aasta jooksul on nii mõnigi demokraatia sumbunud diktatuuri seetõttu, et õigel ajal pole väikestele asjadele tähelepanu pööratud. Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Mida rohkem juhid ja valitsejad rahva ja inimeste eest mõtlevad ja „hoolitsevad“, seda vähemaks jääb isiklikku vabadust. Algul märkamatult, edasi juba sellise hooga, mida mõnikord ei saa enam mõistliku kuluga peatada.

Alkoholiaktsiisidest rääkimata, tahaks teada – tegelikult, korraliku valimiga ja asjatundjate tehtud ja hinnatud uuringu põhiselt teada – kui palju on alkoholismi kahandanud jaekaubanduslik piirang kümnest kümneni? Pigem on see mõjutanud inimesi, kes ostavad pudeli veini või mõnd peenemat jooki väga harva ja seetõttu on selleks tegevuseks sobimatu kellaaeg neile (ja korduvalt ka mulle) üllatuseks. No tõepoolest!

Tagasi liiklusõnnetuste ja telefonide juurde. Pelgalt kogemusele ja tõenäosusele tuginedes võime ju üsna kindlad olla, et on inimesi, kes suudavad teha mitut asja korraga, sealjuures kõnelda telefoniga – nõus, soovitavalt käed-vabad-seadet kasutades – ja keskenduda piisava tähelepanu ja koordinatsiooniga auto juhtimisele. Ja siis on inimesed, kes seda mitte mingil tingimusel ei suuda (ja õnnetus on kerge tulema). Ja suurem hulk jääb nende kahe sordi vahepeale, st üldjuhul on kaks tegevust OK, aga kui lisandub ootamatu asjaolu – teele sattunud takistus, pimestav valgus, löökauk vmt –, siis tähelepanu hajub, keskendumine koordinatsioonile kaob ja…

Kes on süüdi?

Jah, nõus, iga hukust pääsenud inimene on rohkem väärt kui triljon telefonikõnet. Nii kehtestab meile meie tänane moraal. Aga kumb tapab ja vigastab? Kas telefon? Või auto? Või kõnelemine? Või sõitmine?

Kui kuskil toimub räige isikuvastane kuritegu, tulistamine tavaelus, ja inimesed saavad surma ja viga, siis asutakse sageli esimese asjana piirama relvakandjate õigusi. Peaaegu kunagi ei ole aga tegu toime pannud sõjaväelased, politseinikud, jahimehed ega laskesportlased, kuid piirangud puudutavad eelkõige just neid.

Jällegi: kas tappis relv? Või sellest tulistatud laskemoon? Kumba oleks mõistlikum edaspidi keelata ja piirata? Loomulikult oli teo toimepanija inimene, mitte ese. Ja nii ka auto ja telefoniga. Vea teeb inimene.Auto, laev, kivi, kirves – need kõik on vahendid ja nii tahtliku teo kui õnnetuse läbi tekitatud vigastus või surm ei sõltu valitud või juhuslikust vahendist, vaid vahendit vallanud inimesest.

Võib-olla on paljude sellesuviste õnnetuste põhjuseks kestev kuumalaine? Kes on sellisel juhul süüdi? Üks peab kuumusele vastu paremini kui teine – teeme testid ja seame piirangud!(?)

Ja kui palju on meil sõiduõigusega autojuhte, kes ilma ühegi kõrvalise tegevusetagi saavad juhtimisega vaevu – traagilise vea piiril – hakkama?!

Usun, et nutiseade ei konkureeri õnnetuste põhjusena viletsa sõiduoskusega, vastutustundetusega (iseäranis sõiduoskusega seotult!), stressi ja väsimuse eiramisega. Aga seda kõike on üsna raske mõõta ja isegi hinnata.

Nii et taas võib juhtuda, et järjekordse liiklusalase piiranguga visatakse koos pesuveega välja ka laps.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 637 korda, sh täna 1)