Teadlane soovitab tähistada õ-hääliku piiri (27)

PIIR: Visit Saaremaa turismiinfo spetsialist Kati Aus arvab, et selline märk tee ääres saab kindlasti Eesti turistile populaarseks pildistamise kohaks. Kaugemalt tulnud külalised vajaksid sinna juurde ka selgitavat teksti, et aru saada, millega täpselt on tegu. Ausi sõnul on neilt küll uuritud, kus asub Kuressaares sado-maso klubi, kuid mitte seda, kus asub õ ja ö vaheline piir Saaremaal.
MAANUS MASING • FOTOMONTAAŽ: ANETTE SANNIK

Saaremaa juurtega geograafi Taavi Pae arvates tuleks õ-hääliku piir kultuurigeograafilise märgiga maastikul tähistada ja koht võiks olla Kuressaare-Kuivastu teel Reina küla kandis.

“Oleks väga uhke see ära tähistada,” lausus Pae, kelle andmeil oleks niisugune piirimärk ainulaadne kogu maailmas. Ta pakkus, et märk võiks kujutada õ-tähte, millel on punane kriips peal. “Ma kujutan ette, et kui väinatammilt maha tuled ja kusagil Reina küla juures oleks tee ääres selline märk, siis tekitab see turistides kindlasti elevust. Selle juurde saab siis rääkida, et siin on niisugune piir. See peaks eriti meeldima soomlastele, kellel õ-tähte ei ole. Mina tõmbaks suisa valge joone maha,” rääkis ta.

Pae, kelle emapoolsed juured on Karujärve ääres, on Saaremaal palju suvesid veetnud. Häälikupiiri teema juurde jõudis geograaf, kes tegeleb praegu rahvusatlase koostamisega, kaardi kaudu. Nimelt on Hiiumaalt pärit, kuid Saaremaal üles kasvanud Theodor Kaljo esmakordselt õ-hääliku levikuala täpsemalt määratlenud oma 1928. aasta magistritöös.

Talude tasemel tehtud välitööandmete järgi selgitas ta välja piiriala, mis läbis Pöide kihelkonda ja osaliselt kattus keskaegse ordu- ja piiskopi alade vahelise rajajoonega. Töö tarbeks käsitsi joonistatud kaart saab koha ka rahvusatlases.


Saarlaste firmamärk

Kuigi õ-häälik varieerub nii Saaremaal kui ka Eesti teistes murretes, on saaremaine õ-vaba kõnepruuk midagi sellist, mis on jõudnud ka tavateadmisse. Kui mitte isikliku kogemuse kaudu, siis kas huumorisaateid vaadates või reklaamimaailma jälgides.

Siiski pole õ-vabalt kõneldud kogu Saaremaal. Kuigi Juhan Smuul laseb Ärnil sedastada, et “õ” üle Väikese väina ei saa, siis ka Pöide kihelkonna kaguosa inimestele, muhulastest rääkimata, pole selle hääliku väljaütlemine kunagi raskusi valmistanud. Selle parimaks näiteks on meie president Arnold Rüütel, kelle kodutalu Pahavalla külas jääb õ-rääkijate alale ja oma kõnes ei anna ta kuidagi ära saaremaalist päritolu.

Theodor Kaljo valis uurimistööks häälikulise vahepiiri, mis möödus tema onu kodust Reina mõisa südamest (Theodor Kaljo onu Leonhard Kaljo sai selle teenete eest Vabadussõjas, tänaseks jääb mõisasüda suurest maanteest sadakond meetrit eemale). Piiri kindlakstegemiseks tegi ta kuue nädala vältel välitöid, käies 1928. aasta suvel kõikides piirialale jäävates külades ja küsitledes kokku 218 peret.

Maailmas pole just palju keeli, kus seesugune tähemärk kasutusel, ja kui ongi, siis tähistab see midagi muud (häälduslikku erinevust). Eraldi tähestikutähena on Eesti pea ainus, kus seesugune tähemärk kasutusel. Vajaduse seda kasutada tõstatas Otto Wilhelm Masing 19. sajandi alguses, lähtudes asjaolust, et kasutuseloleva saksa (ladina) tähestikuga ei saa eesti keelt täpselt kirja panna.

Tähemärgi kasutuselevõtt ei möödunud probleemideta ja üks uue kirjatähe vastastest pärines just Saaremaalt. Siinne superintendent August Heinrich Schmidt ja Kuressaare Eesti Selts lükkasid õ-tähe vajaduse tagasi põhjendusega, et õ, ö ja o kasutamisel on suured kohalikud erinevused, mille tõttu häälikute täpne märkimine oleks lugejatele häiriv ja ülearune.

Taavi Pae

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 600 korda, sh täna 1)