Viisakus praamijärjekorras ehk Pildikesi Eesti elust (11)

Uku Tampere

“Eestis on liikluskultuuriga asjad halvad. Uudiseid kihutamise või hoolimatuse tagajärjel juhtunud rasketest õnnetustest tuleb iga päev,” kirjutab Uku Tampere, kes tihti Saaremaa vahet sõidab, sellest, miks elementaarne liiklusviisakus on laevale kiirustades oluline.

Ühel suvisel pühapäeva õhtul tulime autoga Saaremaalt mandrile. Üle pika aja sattusime täpselt “tipptunnile”, ajale, mil tõenäoliselt kõik suvitajad korraga praamile tunglesid.

Neli tundi järjekorras ootamist aga polegi nii halb, kui arvata võiks – nostalgitsedes vana aja praamijärjekordade teemal, rüperaal põlvedel artiklit kirjutades ning äikeselist loojangut imetledes möödus aeg linnutiivul.

Ühtlasi pakkus pikk praamijärjekord võimaluse näha, mida me tegelikult näha ei tahaks. Kuhu on kadunud liiklusviisakus?

Sajaga järjekorrast mööda

Esimene tähelepanek on, et üldjärjekorras kassani pääsu ootavad autod peatusid üsna sõiduraja keskel. Üritasin võimalikult tee serva hoiduda, aga kuna jäin üksikuks lambaks, jätsin mõtte sinnapaika. Kollektiivne valesti tegemine level 99.

Kui saarelt lahkumise täpne aeg teada, saab pileti eelnevalt osta, ent seda siis, kui pileteid on. Pühapäeva õhtuks olid kõik eelmüügipiletid tilgatumaks otsas juba mõni päev varem, nõnda et ootajatest kahjurõõmsa näoga mööda lendajaid jagus igasse hetke. Ilmselgelt oli see teatav privilegeerituse tunne, mis kihutamisele ja möödasurumisele hoogu andis.

Mõni üksik oskas sõita normaalse, ca 30-40 km/h kiirusega ja isegi ohutuled või suunatule sisse lülitada. Lõviosa järjekorrast mööduvatest juhtidest leidis, et kuna tegemist on maanteega ja Pädaste ristis võib veel liikuda 90 km/h, peabki ta saama 90+10 km/h kiirusega minna. Lausa vastassuuna teepervel.

Kui umbes tund oli kilomeetritesse ulatuvas järtsus edasi nihkutud, jõudsime Pädaste risti. Natuke aega varem meist mööda sõitnud ja Pädaste poole sisse keeranud auto oli seal oma sõidud ilmselt tehtud saanud ja tahtis nüüd kõrvalteelt Kuivastu teele pääseda.

Meist paar autot eespool leidus viisakas juht, kes hoidis vahet eesolijaga, et mitte ristmikku kinni sõita. Loomulikult keeras Pädaste poolt lähenenud juht oma auto tema ette ehk trügis vahele. Ees- ja tagapool olnud juhid vahetasid temaga paar krehvtisemat repliiki, ent trügija ei lasknud end sellest heidutada. Mis te, kanad, kaagutate!

Samal ajal lendas vasakult jätkuvalt mööda pea katkematu õnnelike e-pileti ostnud juhtide rivi, kellest enamusel oli vaja näidata, kui kiire ja võimas on istumise all olev sõiduvahend.

Aeg kulus ja jõudsime vana Kuivastu kõrtsini. Kurvi peal on 50 km/h ala. Eespool paistis anarhia kassarivide valimisel. Olgu peale, kõik ei peagi ehk aru saama, kus saba lookleb – selleks oli kohapeal abiks noor juhendaja, kes rahulikult selgitas ja suunas. Mitte et teda väga kuulatud oleks. Aga! Kui enamus juhte siiski enne kassade alale sisenemist kiiruse kenasti maha võtab, on neidki, kes lihtsalt ei hooli.

Näide: autorivist sooritas väiksel kiirusel möödasõitu üks ilmselt enne pileti ostnu. Päris hirmus oli vaadata, kuidas sellest autost omakorda üritas mööda lennata noobel linnamaastur, tekitades ohtlike olukordade jada. Tihkelt normaalse kiirusega autol seljas ronides proovis maastur suruda end läbi ühel pool ootajate rivi ja teisel pool olnud äärekivi. Ei mahu! Signaal, nähtav närvitsemine: “Kurat, mis sa jokutad, loll!” Ja siis, nõks laiemal kohal, teeb maastur ägeda manöövri ja litsub eessõitjast sajaga vastassuuna teepeenra kaudu mööda, paisates ootajatele näkku kruusarahe. Liikluskultuur level 200!

Eriti põnevaks läks ootamine, kui saabus koht, kus sõidurajad hakkasid hargnema erinevate kassade suunas. Üldjärjekord ja e-pilet. Kassade juures käib tõsine andmine, et mitte öelda olelusvõitlus!

Järjekorras korda loov oranžis vestis noor mees saab paraku vähe mõjutada olukorda, kui ilmselt hälbega roolikeerajate kontsentratsioon sajameetrisel teelõigul sedavõrd suur on. Püüdlikult jooksis ta edasi-tagasi ja vehkis edasitungijatele, et õige oleks minna tagasi rivi lõppu. Mõni trügija leidiski, et vist on parem mõte korravalvurit mitte alla ajada ja keeras oma auto keskmise näpu toel ringi. Läbi maanteekraavi, teistele ette, risti ja rästi.

Ilmselgelt on vist üsna suur risk e-piletiga praamist maha jääda? Mis sest, et e-järts on eelistatud ning bronnitud praamile saab igal juhul, kui just pole eriolukord. Aga siis saab järgmisele. 20 minutit ootamist tipptunnil. Tasub e-pileti järjekorras trügimist!? Ju vist.

Fakt on, et viimased paarsada meetrit enne kassasid valitseb raske liiklusanarhia. Liiklusliputajad, lihtsalt rumalad ja õnneotsijad kokku moodustavad sellise sasipuntra ja arusaamisvõime defitsiidi, et kui selle saaks loomaaias puuri pista, jääks paljud kogu päevaks just selle puuri ette imestama.

Vana aja kirjutamata reegel

15–20 aastat tagasi käisin Saaremaal tihti, mõnikord mitu korda nädalas. Siis teadis iga tihemini käija kirjutamata viisakusreeglit: kümmekond kilomeetrit enne Virtsut ühelt poolt ja umbes Liivalt sadamani teiselt poolt viisakas inimene enam möödasõitu ei tee.

Põhjus lihtne: kõik lähevad sama praami peale ja kuna tol ajal oli romantiline järjekord argisem, siis võrdus viimases otsas enne sadamat möödasõitmine vahele trügimisega.

See on elementaarne liiklusviisakus, loogika ja normaalsus, eriti kui möödasõidetav piirkiiruse lähedasel kiirusel sõidab. Kas panite tähele – nimetasin äsja kõik toredad omadused, mis Eesti liiklejatel kuhugi kadunud on.

E-pilet või mitte, praamile lähevad kõik, praam väljub ikka samal ajal. Ilmselgelt on napilt enne sadamat mööda pressimine võrdväärne ajunikastusega, mis kaubanduskeskuste invakohtadele sunnib.

Kolm tundi ootamist selja taga, jõudsime kl 21 paiku kassadest läbi. Järjekord meie taga ulatus ikka Pädaste ristist kaugemale. Sajad näljased ja janused suud.

Tundub, et nälg tegi silmistki pimedaks

Lootsime, et kui piletid käes, saame kohvi ja saiakese põske või poest midagi haarata. Aga sadama butiik ja kohvik on suletud. Eks müüja ole ka inimene, tõsi.

Ilmselgelt pole me ainsad, kes sinna äridesse raha jätta tahaksid. Oleksin ma omanik, lippaksin pikka järjekorda nähes kasvõi ise tööpostile ja võtaks näljastelt ära nii palju raha kui võimalik.

Tundub, et kõik need näljast, janust ja igavusest vihaseks muutunud inimesed läksid kinni olnud poe ja kohviku ust nähes koridori mööda joonelt edasi, tualetti. Seal avanes pilt, mis meenutas kõige ehedamat nõuka-aega.

Tundub, et nälg oli nii silmipimestav, et pissuaarile pihtasaamine ei olnud füüsiliselt võimalik. Lisaks haisule ja seinamustritele lainetas põrandal kollajärv.

Seepärast peabki pood lahti olema seni, kuni jagub järjekorda – söömise ja ostlemise soosimine vähendab vihahoogusid ja kui viha silmi ei pimesta, saavad põietühjendajad ka pissuaarile pihta (Kuivastu vanasõna 2018).

Täispikk lugu ilmunud portaalis www.accelerista.com.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 523 korda, sh täna 1)